Jeesus (aramea keeles [ישוע] (Ješua või Ješu); kreekapäraselt Ἰησοῦς (Iesus); Jeesus Naatsaretist; kristlaste jaoks Jeesus Kristus; sündis tõenäoliselt enne aastat 4 eKr, umbes 6 eKr kuni 4 eKr Petlemmas, Juudamaal; suri umbes 27 kuni 36, tõenäoliselt 30 või 31 pKr Jeruusalemmas) oli juudi judaistlik rändjutlustaja, religioosne õpetaja ja ravitseja. Alates umbes 28. aastast esines ta avalikult Galileas ka Juudamaal. Kaks või kolm aastat hiljem lõid Vana-Rooma keisririigi sõdurid ta Rooma prefekti Pontius Pilatuse käsul risti.
Uus Testament on algkristluse usudokumendina ühtlasi ajaloolise Jeesuse-uurimise tähtsaim allikas. Uue Testamendi järgi kutsus Jeesus jüngrid, kuulutas oma aja juutidele jumalariigi lähedust ning kutsus oma rahvast sellepärast meeleparandusele. Tema pooldajad kuulutasid teda pärast tema surma judaismis oodatud messia (Kristuse) ja ja Jumala Pojana. Sellest sündis uus maailmareligioon kristlus. Ka väljaspool kristlust muutus Jeesus oluliseks.
Jeesus Kristus on kristluse keskne kuju, kirikupärimuses ristiusu rajaja. Kristluse järgi oli Jeesus judaismis oodatud messias (Kristus) ja Jumala Poeg, kes tõi oma surma ja ülestõusmise läbi inimkonnale lunastuse ning rajab pärast taastulekut õigluse- ja rahuriigi.
Jeesuse nimi
Nimi
Jeesuse sünnipärane nimi on eestipärases kirjaviisis Jeesus. Teisi kirjapilte: Jesus, Joshua, Jošua, Jeshua, Ješua. Heebrea keeles võib see tähendada: 'Jahve on päästmine', 'Issand, päästa'. Tema nimi pidi iseloomustama tema tööd maailmas.
- "Ta (Maarja) toob ilmale poja ja sa pead temale nimeks panema Jeesus; sest tema päästab oma rahva nende pattudest!" (Mt 1:21)
Tiitlid
Ajalooline teadaolev nimi on Jeesus. Kõik muud nimed on kas religioossed tiitlid: Jeesus Kristus (Jeesus Salvitu), Jeesus Pantokraator (Jeesus Kõigeväeline, Jeesus Kõigeülespidaja, Jeesus Valitseja), Jeesus Päästja, Lunastaja või päritolu ja tegevuskoha järgi pandud nimed: Jeesus Naatsaretist, Jeesus Galileast ehk Naatsaretlane ehk Galilealane. Ka põlastavalt: "Jeesus puusepa kasupoeg".
Apostlid (Jeesuse õpilased ehk jüngrid) hakkasid teda nimetama Messiaks ja kirikukogud Jumala Pojaks. Jeesus ise nimetas ennast kõige sagedamini Inimese Pojaks.
"Kristus"
Kristuse (kreeka keeles Χριστός) heebreapärane vaste on (heebrea keeles mashiah (משיח)) messias, eesti keeles Võitu (võitud isik) või Salvitu. Judaismis kasutatakse võidmist või salvimist preestrite ja kuningate ametisseseadmisel. Messias pidi täitma nii preestri kui ka kuninga ülesandeid. Seega on Kristus Jeesuse ametinimetus ja tiitel.
Kronoloogia
Alates neljandast sajandist tähistatakse Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril (esimesel jõulupühal). Jeesuse ristilöömist tähistatakse enamasti Suurel Reedel.
Tegelikult aga ei ole täpselt teada, millal Jeesus sündis. Seda saame vaid ennustada, kuna kuskil Piiblis ei ole seda kirjas. Teame ainult, et kui ta hukati, oli ta umbes 33 ja pool aastat vana. Seega on Jeesuse oletatav sündimise aeg tegelikult kuskil Miks siis valiti tema sünnipäevaks 25. detsember? Eesti Entsüklopeedia selgitab: "4. saj. paigutas ristiusu kirik 25. dets-le (Mithra ja Sol Invictus’e (’voõitmatu päike’) kultuse eeskujul) Jeesuse Kristuse sünnipäeva." Talveajal, kui päike oli kõige nõrgem, pidasid paganad pidustusi, et seda soojuse ja valguse allikat tema kaugetelt rännakutelt tagasi kutsuda. Nad uskusid, et päike alustab tagasiteed 25. detsembril. Soovides paganaid oma usku pöörata, võtsid ristiusu juhid selle paganliku püha üle ning andsid sellele ”kristliku” sisu. Valiku langemist 25. detsembrile mõjutasid ka saturnaalid, pühad, mida peeti rooma viljasaagijumala Saturnuse auks 17.—24. detsembrini. Saturnaalidel valitses lõbusus ja ülemeelikus ning tehti vastastikku kingitusi. Seega kinnitavad mitmed allikad, et Jõulude tähistamine on paganlik püha ja sellel ei ole tegelikult mingit seost Jeesus Kristuse sünniga.
[viide?]
[viide?]
“Sõna stau·ros′ tähenduse kohta ütleb W. E. Vine oma teoses ”An Expository Dictionary of New Testament Words” (1966. aasta trükk), I kd, lk 256 järgmist: ”STAUROS (σταυρός) viitab eelkõige püstisele postile või tulbale. Selle külge naelutati hukatavad kurjategijad” “Tuleb märkida, et nii selle nimisõna kui ka verbi stauroō, mille all mõeldi postile või tulbale kinnitamist, algne tähendus oli midagi muud kui kiriklik käsitus kahest puust koosnevast ristist. Viimatimainitud kujutis pärineb muistsest Kaldeast ja seda kasutati jumal Tammuzi sümbolina (kuna see oli tema nime esimese tähe, müstilise tau kujuline) nii sellel maal kui ka naabermaades, kaasa arvatud Egiptuses. Meie ajaarvamise 3. saj keskpaigaks olid kirikud kristliku usu teatud doktriinid kas kõrvale jätnud või neid moonutanud. Ärataganenud kirikliku süsteemi prestiiži tõstmiseks võeti paganaid kirikutesse vastu ilma, et nad oleksid pidanud muutma oma usku, ja neil lubati oma paganlikud märgid ja sümbolid enamalt jaolt alles jätta. Seega võeti tau või selle kõige sagedamini esinev vorm T, mille põikkriips on allapoole toodud, kasutusele Kristuse risti kujutisena.”
“Hermann Fulda raamat ”Das Kreuz und die Kreuzigung” (Rist ja ristilöömine), Breslau, 1878, ütleb lk 109: ”Hukkamiseks valitud avalikes kohtades ei kasvanud alati puid. Seepärast kinnitati maasse tavaline palk. Lindpriid seoti või naelutati selle külge ülestõstetud käsi pidi ja sageli ka jalgupidi.” Olles toonud rohkesti tõendeid, teeb Fulda lk 219, 220 järelduse: ”Jeesus suri lihtsal hukkamispostil; selle kasuks kõneleb a) Idamaades tol ajal levinud tava kasutada seda hukkamisviisi, b) kaudselt Jeesuse kannatuslugu ise ja c) varajaste kirikuisade paljud kommentaarid.”
Allikad ja allikakriitika
Jeesus ei jätnud endast maha kirjutisi. Peaaegu kogu ajalooline teadmine tema kohta pärineb tema poodajatelt, kes pärast tema surma jutustasid oma mälestusi temast, kogusid neid ja kirjutasid üles.
Jeesuse kui ajaloolise tegelase kohta on peamiseks allikaks evangeeliumid, mis on kirja pandud ajal, mil Jeesusest võis veel olla säilinud elav mälestus. Evangeeliumitest ja kristlikust traditsioonist sõltumatuid ajalooallikaid Jeesuse kohta on säilinud väheseid ja kaheldavaid (aastast 64 pKr. Tacitus, Annaalid 15.44; aastast 112 pKr. Plinius, kirjast Trajanusele Epistlid x. 96.; 1. saj. Josephus). On ka neid, kes peavad Jeesust puhtmüütiliseks tegelaseks.
Vanim "biograafia" sisaldus arvatavasti naatsaretlaste evangeeliumis (seda nimetatakse ka kaheteistkümne apostli evangeeliumiks), mida on maininud Epiphanios. Esimesed kristlased, sealhulgas Paulus, piirdusid usuga Kristuse olemasolusse ja ristisurma. Hiljem kogudustes käibele tulnud Kristuse elulookirjeldusi olid mõjutanud juudi eeskujud (Vana Testamendi "jumala sulane" ja esseenide "õiglusõpetaja"), idamaiste usundite mütoloogilised kujutlused (viljakusjumaluste suremise ja ülestõusmise rütm) ja gnostilised lunastusmüsteeriumid.
Paljude kristlike reliikviate kõrval on üheks enim uurimis- ja kõneainet pakkuvaks väidetavalt ehtne Jeesuse surilina.
Mittekristlikud allikad
Pikemalt artiklis Mittekristlikud allikad Jeesuse kohta
Vähesed antiikaja mittekristlikud juudi, kreeka ja rooma autorid mainivad Jeesust. Mainitakse peamiselt ainult tema Kristuse tiitlit ja tema hukkamist. Pole kindel, kust nad tema kohta teada said.
Juudi ajaloolane Flavius Josephus mainib Jeesust oma teoses "Antiquitates Judaicae" (umbes 93/94) kaks korda. Esimest kohta (Testimonium Flavianum; 18,63–64), peeti varen täielikult hilisemaks lisanduseks, tänapäeval peetakse seda ainult kristlaste poolt töödelduks. Selle oletatavalt ehtne tuum kirjeldab Jeesust suursuguste juutide poolt süüdistatud, Pilatuse poolt ristisurma mõistetud tarkuseõpetajana, kelle pooldajad jäid talle ustavaks. Teine koht (20,200) räägib Jaakobuse hukkamisest ning nimetab teda Jeesuse, "keda nimetatakse Kristuseks", vennaks. Mõned ajaloolased kahtlevad selles, et judaist teda nõnda nimetada võis, teised näevad siin tagasiviidet esimesele kohale.[1]
Tacitus teatab umbes 117 oma "Annaalides" kristlastest (Christianos), kelle süüks Nero 64. aastal olevat Rooma süütamise ajanud, ning märgib: [2]auctor nominis eius Christus Tiberio imperitante per procuratorem Pontium Pilatum supplicio adfectus erat; ("selle nime ajendaja Kristus oli Tiberiuse valitsemise ajal prokuraator Pontius Pilatuse käsul hukatud;") Pole selge, kas see teade tugineb Rooma või kristlikele allikatele. Võib-olla sai Tacitus sellest teada riigi idaosas asevalitsejaks olles.[3]
Suetonius kirjutas umbes 120 keiser Claudiuse eluloos, et keiser "ajas juudid, kes Chrestuse õhutusel pidevalt mässasid, Roomast välja" (Iudaeos impulsore Chresto assidue tumultuantis Roma expulit.) (49).[4] Pole teada, kas ta pidas silmas Jeesust ja oletas, et ta on rahutuste õhutaja.
Teised juudi ja rooma allikad kujutavad endast ainult ääremärkusi või poleemikat neile teadaoleva kristliku pärimuse kohta.
Kristlikud allikad
Teated Jeesuse kohta pärinevad suurelt jaolt neljast kanoonilisest evangeeliumist, mõned ka Pauluse kirjadest, mõnest apokrüüfist ning eraldi pärimusena säilinud ütlustest (agrapha). Need tekstid pärinevad juudi päritolu algkristlastelt, kes uskusid Jeesuse Kristuse ülestõusmisse (Mk 16,6[5]; Ap 2,32[6]) ning sidusid oma mälestused Jeesusest piibellike, legendaarsete ja sümboolsete elementidega. Nendega tahtsid nad kuulutada kaasaegsetele Jeesust kui tõotatud messiat, mitte fikseerida ja vahendada biograafilisi teadmisi tema kohta. Need usudokumendid sisaldavad siiski ka ajaloolisi andmeid.
Ajavahemikus 50–64 tekkinud Pauluse kirjad peaaegu ei maini Jeesuse elulooseiku, kuid tsiteerivad mõningaid tema sõnu ja ütlusi tema kohta Jeruusalemma algkogudusest, mida vastavad andmed evangeeliumides kinnitavad. Ka Jaakobuse kiri vihjavad sageli Jeesuse enda ütlustele ning mõne eksegeedi arvates võib ta olla allikaks nende kohta, kui ta pärineb Jeesuse vennalt.[7]
Kui niisugused kohad nagu Mk 13,2[8]; Mt 22,7[9]; Lk 19,43–44[10] vihjavad Jeruusalemma templi hävitamisele aastal 70, siis valmisid kolm sünoptilist evangeeliumi pärast seda. Varasemat valmimist (umbes 64) peavad mõned uurijad võimalikuks ainult Markuse evangeeliumi puhul. Seega ei kuulunud autorid Jeesuse esimeste järgijate hulka, on aga võimalik, et nad tundsid pealtnägijaid ning said pärimuse Jeesuse kohta nendelt.[11]
Matteuse evangeelium: Matteus oli esimene, kes hea sõnumi Kristusest kirja pani. Tema nimi on ilmselt lühivorm heebrea nimest Mattitja, mis tähendab ”Jehoova kingitus” Matteus kirjutas oma jutustuse Palestiinas. Täpne aasta pole teada, kuid mõningate käsikirjade (mis kõik pärinevad hilisemast ajast kui 10. sajand) lõpus olevad järelkirjad ütlevad, et see oli aastal 41. Leidub tõendeid, mis osutavad sellele, et algselt kirjutas Matteus oma evangeeliumi rahvapärases heebrea keeles ning tõlkis selle hiljem kreeka keelde. Hieronymus kirjutab oma teoses ”Kuulsatest meestest” (”De viris inlustribus”) III peatükis: ”Matteus, kes on ka Leevi, tolliametnikust apostel, valmistas esimesena nende jaoks Juudas, kes ümberlõikamisest olid saand usklikuks, Kristuse evangeeliumi heebrea tähtede ja sõnadega.” Hieronymus lisab, et evangeeliumi heebreakeelne tekst oli tema ajal (4. ja 5. sajandil) hoiul Kaisarea raamatukogus, mille oli kollektsioneerinud Pamphilos.
Fakte Luuka evangeeliumi kirjutamise kohta: Apostlite tegude raamatu kirjutaja (kes oli samuti Luukas) oli varem koostanud ”esimese raamatu”, evangeeliumi. Apostlite tegude kirjutamine lõpetati tõenäoliselt aastal 61, mil Luukas viibis Roomas koos Paulusega, kes ootas keisri kohut. Võib arvata, et evangeeliumi kirjutas Luukas umbes aastatel 56—58 Kaisareas pärast seda, kui ta oli naasnud Pauluse kolmanda misjonireisi lõppedes koos temaga Filipist ning kui Paulust hoiti kaks aastat Kaisareas vangis, enne kui ta viidi oma edasikaebuse tõttu Rooma. Kuna Luukas oli sel ajal Palestiinas, oli tal hea võimalus kõike, mis puudutab Jeesuse elu ja teenistust, ’algusest peale hoolega uurida’. Seega näib Luuka evangeelium olevat kirjutatud varem kui Markuse oma.
Markuse evangeelium:
Kirjutaja: Markus Kirjutamiskoht: Rooma Kirjutamine lõpetati: u 60—65 m.a.j Käsitletud ajavahemik: 29—33 m.a.j Kuna Markus kirjutas ilmselt eeskätt roomlastele, tegi ta seda kõige tõenäolisemalt Roomas. Nii varaseim pärimus kui ka raamatu sisu lubab järeldada, et see on koostatud Roomas apostel Pauluse esimese või teise vangistuse ajal, seega ajavahemikus 60—65. Noil aastail viibis Markus Roomas vähemalt korra, tõenäoliselt kaks. Kõik teise ja kolmanda sajandi väljapaistvad autoriteedid kinnitavad, et raamatu kirjutajaks oli Markus. Teise sajandi keskpaigaks oli see evangeelium kristlaste seas kasutusel. Markuse evangeeliumi autentsust kinnitab ka selle olemasolu kõigis varajastes Kristlike Kreeka Kirjade raamatute loeteludes.
Jeesus teistes usundites
Muslimid peavad Jeesust (islamis Isa [mitte segi ajada eesti sõnaga isa]) askeetlikuks prohvetiks. Judaism ja mandalus peavad teda valemessiaks. Baha'i usk peab teda Jumala ilminguks. Hinduism peab teda avataaraks. Paljud New Age 'i õpetuste pooldajad peavad teda guruks.
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!