Eks Siberist jäi palju külge,peale pefektse vene keele.Oskasin
''sihvkasid''juba võdlemisi kiiresti jahvatada,pildudes neid ikka
ühest suunurgast sisse,teisest välja.Korralik Siberi külapoiss peab
oskama pilli mängida.Ilmselt tahtis teha ka minust korraliku
külapoisi.Üks Siberis saadud omadus oli töö tegeise vajadus.Ma ei
öelnud armastus tööd teha,vaid just nimelt vajadus.Vajadus see töö
ära teha täna,sest homme teeb seda keegi teine ja sina oled parda
taga.Vajadus teha seds selleks,et palka saada ja rikkamalt elada ja
kui rikkust juba küllalt,siis kasvõi selleka pead rügama,et
imetleda enda fotot asutuse autahvlil.Töö ei ole ainult kraavi
kaevamine,vaid ka õppimine,nt kraavikaevajal võiks olla meljoraatri
oskused-võimed.Õpetatud müürsepp laob kive müüri.Oma haridusteed
jätkasime Ristiküla 7-klassilises koolis.Kui Siberis oli koolitee
pikkus üks kilomeeter,siis siin oli neli.Jätkasin Siberis alustatud
kuuendat klassi Ristiküla Koolis,kuid pidin seda klassi kordama ja
mitte sellepärast,et rehkendada ei osanud,vaid ei osanud rääkida
korralilkult eesti keelt.Etteütlusi eesti keeles tegin peaaegu väga
headele hinnetele,kuid rääkiisega eesti keeles oli mul suuri
raskusi.Õpetaja oli nõutu,kuidas see võimalik on.Aga väga
lihtsalt.Minu pinginaaber oli väga hea eestlane oskas ka kirjutada
vigadeta.Temaga oli meil kokkulepe,et pärast etteütluse lause
kirjutaist,mina liigun pliiatiga aeglaselt mööda kirjutatud
lauset,tema jälgis minu tegevust eemalt slmanurgast ja müksas mind
õrnalt oma jalaga,kui jõudsid veani.Päris loll ma ikka ka ei
olnud.Õpetaja seisis kogu tunni meie laua juures ja jälgis meid
hoolega,et kuidas mina neid häid hndeid eesti keeles ikkagi
saan,kust maha kirjutan.Kui minu pilk,õpetaja jutu järgi olevat
klammerdunud tuialt oma vihikusse,ei ühtki pilku vasaule ega
pareale,ka ei mingeid ekstrasentsi liigutusi.Klassikaaslastega oli
omavaheline läbisaamine ideaalne.Nii me õpime juba juba noorelt
elus läbi lööma.Õpime nautia õnne,õpime toime tulema valuga.Õpime
ennast tundma.Õpime usaldama.Õpime rõõmu jagaama.Õpime seda ka
endas hoidma,sest tead,et alati ei saa seda maailmaga jagada.Ainult
mõnega.Või suisa ühega. ME ÕPIME...ELAMA.Siberis käinud iniesed on
need,kes on saanud kaotusi,kannatusi ja võttlusi,kuid kes on
sellest hoolia suutnud inimesteks jääda.Nendel inimestel on elu
vastu tõeline lugupidamine ja nad tunnevad ning hindavad elu hoopis
paremini.Raskused on muutnud nad
empaatiavõielisemaks,kaastundlikumaks ja andestavamaks.Siberi kool
oli võrreldes eesti kooliga ikkagi väga range.Juhtus mõni kodune
töö tegemata olema pidid kas isa või ema selle kohta koolis aru
andma ja hiljem mina andsin suure kisaga aru kodus.Kevadel olin oma
uue Ristiküla kooliga juba sina peal,käisin üldsi ilma raske
koolikotita,siiski 4 km käia.Kodused tööd tegin koolis
vaheajal,tihti jäid nad ka tegemata.Matemaatika hinded kooli
päevikus olid mul vaheldumisi 1 ja 5 jne.-kodune töö tegemata hinne
1;tunni lõpus lõpus said mõed hinde ka selle eest ,kuidas nad aru
said uuest osast.Minul tuli tihti vastata,sest ma uue osa õppimse
ajal tuupisin salaja liiklusmäärustkku,jäin ka muidugi ka
vahele.Kuid ma ikka vahel ka tahvlile,et mis seal ka uuemat ka
on.Ei olnud midagi eriti rasket.Vene kool tugev põhi ikkagi
all.Tugeva põhja all mõtlen ma sh kuuenda klassi õppekava
teadmist,kuid mitte ainult seda.Siberi kooli raskendas veel ka vene
keele kasin oskus.Kuid Kõik need raskused arenesid ajusid.Jaan
Talts tõstis kangi,tuhandeid kiosid või tonne ja sai maailma
parimaks Montreali olüpial.Tema treenis oma lihaseid,mina
võõrkeelses koolis oma aju.
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!