Blog

Ma ootasin Sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.


Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.
Ma teadsin, Sa ei tule nagunii.


Ei, ära ütle, et Sa oleksid tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Ma sain eile teada et ma olen kellelegi väga tähtis(A)
See tegi seest soojaks ja oli jube armas:)
Täna nägin hästi erilist inimest keda pole juba ammu näinud :P
Kahjuks me rääkida ei saanud, sest suht kiire oli :D

Ja kas te ikka kõik teate kui kallid te mulle tegelikult olete(LL)
Mõtlen oma muskasid ja tibusid:D(L)

Kas veel mäletate tüdrukut, kes alati naeris ja kes armastas päikest üle kõige siin maailmas? Ta uskus, et kõik on võimalik, ja ei teadnud midagi pisaratest ega valust .Nüüd ei ole see tüdruk enam väike. Ja enam ei ole päikest, mida ta nii väga armastas! Ta teab, mis on pisarad ja et need on valusad! Teab ka seda, mis tunne on olla petetud. Ja et mitte kõik siin maailmas ei ole head ja südamlikud. Tahan olla jälle see väike tüdruk kes uskus, et alati on kõik võimalik!

päike tuul ja merevesi
need mu sõbrad kolmekesi
 laager sport ja saku õlu
persse keeranud mu elu

Need väiksed asjad, need tähtsusetud, mis homseks on unustatud, on vahel just need, mida me vajame. Kallistus sõbralt, mis võtab hinge kinni, ja teadmine, et keegi hoolib, teeb seest soojaks. Isegi, kui kõik su ümber on nii masendav, on nii lootusetu, on nii kurb. Vahel piisab väikesest naeratusest, käe puudutamisest, heast sõnast, või armsast sõnumist, et minu väikses südamesopis tõuseks päike!

Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli...keegi ei näe.
Mu hinges on üksindus, mida keegi ei tea.
Mu huultel on soovid, mida keegi ei kuule.
Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli..
Armastus...
Kõik, mis paistab väliselt, on petlik,
sest tegelikult ei ole süda nii tugev kui naer,
mis on näol...
Me võime küll naerda,
kuid südames me nutame.
Ja siiski ma armastan sind...

Kas sa kuulsid
mu kutset?
Ei kuulnud.
Sina kuulasid
taevaste tuult
ja väitsid,
et minul on luulud...

See oli midagi muud.
See oli
nukruse järelkaja,
üksikluige igatsushüüd.
Mul on nii väga sind vaja.
Igavesti.
Ja nüüd.
Mul on sind hädasti vaja.

Kuid sina
kuulad taevaste tuult
ja laotad
mu hingevalu
halli uduna üle maa;
justkui tahtes,
et päevasära
sealt lõplikult otsa saaks.

Aga kuidas siis
võrsuvad taimed,
kandes armastust
nuppude sees?

Kuidas alateadvuse aime
leiab
selles reaalsuses tee?

Kuidas näha,
et keegi veel naerab
lapsemeelselt
ja siiralt su ees?

Kuidas tänada
hingevalu
elu tähtsaima õppuse eest?

Sa ootad mind,

pilk eksleb mööda märga teed ja lehti,

kuid mind ei tule

Täna

Homme

Iialgi

Ma olen seal kus ükski võim ei kehti,

tean et sa ootad mind.

Sees närib valu,

kuid mind ei tule

Täna

Homme

Iialgi

Ei ära palu,see teeb mul haiget,

las parem puhkan rahus,

all mustas mullas

Täna

Homme

Igavesti!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Sa ütlesid...
...ütlesid, et hoolid.
Ütlesid, et armastad mind.
Ma ütlesin, et armastan ka sind.

Sa küsisid...Miks?
Ja ma vastasin...
...sest sa tulid mu ellu
ja süütasid leegi.
Sa tulid ja jäid mu südamesse.

Kuid tea,
et ükskõik kui kaugel sa ka poleks,
tahaksin, et igapäev minu juures oleksid.
Ma tean, et ükskord oleme koos
ja sa oled ning jääd mu südamesse.
Sest ma armastan sind
ja oled mulle kõik, mis ma eluks vajan