kuidas sa võisid?
Jim Willis, 2001
Kui ma olin
kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa
kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja
paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui ma
olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid:
“Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu
kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et
minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja
kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi
olla parem.
Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel
pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa
ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid
päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks
hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile.
Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind
kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte
iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt,
kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…
Tema, nüüdseks Su naine, ei
ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin
näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid
õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende
roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest
hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii
veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti.
Oh,
kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad
kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles
võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu,
ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest
Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma
eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.
Kunagi
oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja
minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid
Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat.
Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd
on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite
korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma
“perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin sinu ainus perekond.
Olin
autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas
koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja
ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja
saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust
leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!”
Ja
ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles
jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning
austusest kõigi elusolendite vastu.
Andsid minu kuklale
head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu
kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui
Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid
Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu
leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad
on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire
graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma
isu juba mitu päeva tagasi.
Algul, kui keegi minu puurist möödus,
sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma
meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi,
kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa.
Kui mõistsin, et ma ei
suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel
ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.
Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga
piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa.
Ta
tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda
tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest
ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud.
Nagu minu loomuses
oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma all, mida ta kandis
ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt
asetas ta žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema
põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind
aastaid tagasi.
Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja
tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt
lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesid: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!”
Ta
kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma
läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega
hüljataks aj kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema- kohta täis
armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse
paika.
Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks
saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale
suunatud.
See oli sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest
ma mõtlesin Sinust. Ma molten sinust ja ootan sind igavesti. Ehk
näitavad teised sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja
lojaalsust.
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.