Blogi

roosipõõsas voodi ees,
liblikas on selle sees.
ja kui ühe roosi murrad sa,
siis mind ka meelde tuleta.

ega jänes ole siga
ja vares laululind,
mis pagan on sul viga,
 et ei armasta sa mind.

end kahjuks,
viibin armsast kohast kaugel.
ning tummas igatsuses,
vaevleb minu rind.
ei tea,kas sääl,
kus lahe lained laulvad,
veel tagasi ka ootab,
keegi mind.

sa armastad mind,
ma armastan sind.
mis kuradi hing,
ma ei tunnegi sind.

ilusad on pisarad,
kui neid kallim kuivatab.

sa meeldid mulle ja
sellepärast mõtlen,
kuigi südames,
tunnen raske on
sul öösiti magada.

rohkem,kui mõelda võid,
sa valgust mu ellu tõid.
on kõik minus sinu päralt,
lähed ära,kustub,sära.

sinu siiras pilk
ja su hääletoon,
on see tõe,
või suur,
või veel
illusioon,
et oleme koos.

ela ilmas õnnega,
peksa poisse panniga.
ja kui sellest on veel vähe,
siis anna kastruliga pähe.

kodus on sinine taevas,
kodus on päike niii soe.
taeva all pilved kui laevad,
hellus kui põue nüüd poeb.

kui sind on tabanud mure,
või siis kui sul rõõmus meel.
on kodu see,on kodu see,
küll sinna leiab tee.