Istun pisikeses kambris, siin akent ei ole
ja polegi vaja, sest avanev pilt oleks kole.
Seinu määrib kollentand tapeet,
paberile vedand read on mingi esteet.
Istun kambris aegu näinud tugitoolil,
hiir ja klaver internetikiirteel roolis.
Ma küll ei asu vangikongis
kuid lahkuda niipea kah pole plaanis.
Vahel vilgub lae all lamp,
või pudeneb riiulist Mein Kamf,
kuid see ei sega minu rahu,
vaid esile toob erilise vaikustahu.

Severim!