Blog

Kodukant,nädaline,postimees või muu,
iga nädal on seal keegi kes avab oma suu.
teemal mida mitte keegi siin eestimaal ei salli,
et tõuseb riigikogus palk ja homne toit on veel kallim.
tõstame pensioneid ja kärbime toetust,
sest see meie riigis ongi hetkel moes just.
Ansip suurelt avalehel kutsu taevast appi,
sest riigikogu paneb leivad nüüdsest ühte kappi.
sellepeale naerdes ätleb Reiljan pole paha,
kui ärimehed ulatavad talle musta raha.
vahest võiks ju mingi rõõmusõnum lehes olla,
mingu persse riigikogu,palgatõus võiks juba tulla...

Paljud maailma suurimatest saavutustest on täide viinud väsinud ja heidutatud mehed, kes jätkasid töötamist...

mis kuradi pärast peab elus nii olema,
et haiget saad alati kui valiku peab tegema.
mõtteid peas on miljoneid,kuid mitteyks ei sobi,
lähen parem eluga edasi ja teen yhe rahustava tobi.

hilis öhtul aknast välja vaadated,mõtteid peas ligutades ja kõike paremat lootes.
see mõtetu ajaraiskamine seda kõige paremat ootes.
andes endast kõik võimalik mida suudad anda,
ning vastutasuks saad depresiooni mida raske kanda.
mida peaks kyll tegema et elu kergemaks liiguks,
mitte ainult näruse niidi otsas kiiguks.
ei tahaks teada mis juhtub kui niit läheks puruks,
kas siis puruneks kõik mille nimel eland ja muutuks saamatuks jobuks?

Sõidan rongiga Baltijaama, et sealt minna sadama.
. Sõit see Baltijaama poole igav, jää või rongi magama.
Meeleldi ma istuks kuskil kui vaid oleks ruumi.
olgugi või minu kõrval vastik haisev ruudi.
Vahekoridoris seistes müra segab mõtteid.
peaks vist kasutamarohkem pensionäri võtteid,
laseks molli kõveraks ja lonkaks ühte jalga.
äkki mõni jääb siis uskuma ja jätab koha valla.
Vahepeal siis piilun aknast misküll väljas toimub.
ainult puud ja üks vanamutt, kes mu taga soiub.
vahet pole kus siis rongis parajasti oled,
istuda ei saa ju rongis ja seista pole tore.

armastusest tehtud palju erinevaid lugusi,

ilusaid toredaid ja mitmesuguseid.

nagu näiteks tõesti mõnus pumpzi lugu tibule,

ausalt öeldes meeldib see lugu väga minule.

või siis hoopis cuti kuukivid jä pärlid.

seda hea kuulata ja puhata närvi,

neid lugusi on tehtud kohe päris päris mitu.

möned sydant liigutavad ja mõned päris ropud.

kuulake ka vesipoisi lugu sa ju tead.

siis avastate oma elu hullemad vead.

sellest loost on õppida niivõrd palju.

et suudaksite purustada enda ees oleva kalju.                     kemo kodus kodumaal on tõesti hea.

kuid enamus inimesi elamiseks välismaal töötama peab.

kui kurbus teeb haiget, siis pilvine ilm. kui kannatad räigelt, siis haiget saab hing.

nyyd yksi ma istun mind keegi ei aita,
vaid päike mis paistab mu pead veel paitab.
aga olek on hetkel sitt seda ei saa ju laita,
ja niisama ei saa ju minevikku minema heita.
aga miks ma yldse sellepeale oma aega raiskan,
keeran uue lehekylje ja vana prygikasti paiskan.
kuid oma kallist sellutirtsu alati ma aitan,
lootes et ta pead veel kunagigi paitan...

 on hilisöhtu ning mõtlikult ootan ma juba,
telefoni helinat ise rahutult marssimas mööda tuba,
tuba mida ymbritseb ainult neli tyhja seina,
masendusse sattumisest ma mõtteis kodus  seilan,
igatsen neid kodunt kaua eemal oldud hetki,
kui öösel sai salaja tirtsul peale panna tekki,
aga telefoni helinat ma ikka veelei kuule.
muutun murelikuks yritades samas mõelda muule...