Las lained möllaku meres,las lained vahutagu hoogsalt.
Kord vaibub seegi meri,kord vaibub ka minu hing!
Kesk tormiseid mõtteid hulgun ma ringi,
mul on tunne nagu oleksin ma mingi,
oleksin nagu aru kaotamas,oleksin keegi .....
Lained uhuvad kaldale liivaterasid,mis ei sula kunagi ühte,
just nagu mina maailmaga,ma olen selles,aga üksi.
Kuid kord saabub ka päev ,mil saan ma õnnelikuks,
mul vaja vaid varuda veel natukene kannatlikust.
Siis oleme koos ja vaatame lainetavat merd,
unustatud siis valatud pisarad ning ei tule verd.
Las lained möllaku meres,las lained vahutagu hoogsalt,
ma pööran selja,lahkun kailt,hüüan veel,jää hüvasti pootsman!

 

Pëlqen! 3