Ditar
Rääkisime,
Olime sõbrad.
Kiindusin sinusse,
Hakkasin Sind igatsema -
Puudust tundma.
Siis taipasin,
Olen armunud.
Sina -
Muutsin mind.
Kuid see armastus,
On ühepoolne.
Nutan
Sa ei armasta mind.
Unistan -
Et kunagi tuleb päev,
Mil kohtume taas,
Ja saan tunda -
Su kallistus.
Saan hoida enda käes -
Su pehmeid ja sooje käsi.
Loodan -
Et tuleb päev.
Kui saame kokku -
Jääme kokku.
Kuid seni -
Nutan, igatsen, unistan
Keegi ei hooli minust,
Ei vaja mind.
Olen viies ratas,
Üleliigne siin maailmas.
Pole mind siin vaja kellelegi,
Endale pole vaja.
Olen tühi koht,
Mida ei saa täita.
Ei meeldi Teile miski minus,
Ei mina ise,
Mu iseloom.
Ei ütle ma muud, kui ainult seda:
"Olen kes ma olen,
seda muuta ei saa.
Armastage mind sellisena,
Nagu olen.
Leppige sellega,
Või minge!"
Sõnad öeldud,
Mõtted mõlgutatud,
Taipan -
Pole mind kellelegi vaja.
Keegi ei märkaks -
Mu puudumist.
Kedagi ei huvitaks see.
Mul on ükskõik.
Milleks mulle Teid,
Kui teil pole vaja mind.
Kellelgi pole vaja mind.
Lähen minema,
Uut elu otsima!
Kui lähed, tahan Sind tagasi
Kui tuled, oled liigagi armunud.
Ilma Sinuta ei suuda olla sekunditki
Vajan Su kallistusi
Hellitavaid suudlusi
Ma kardan haiget saada.
Rohkem murduda ma ei suuda
Kallis ma vajan Su toetust
Unustada minevik
Proovin unustada, jätta seljataha...
Armsam, ma palun Su abi
Ole mu kõrval ja kallista
Hoia mind õrnalt
Oma sydame jätan ma Sinule
Kui murrad selle kildudeks
On lootusetu parandad seda
Ma vajan Su käsi, mis embaksid mind
IGAVESTI!!!
Kirjuta mulle kiri,
et teaksin mida näed.
Jutusta mulle lugu,
et suudaksin magada.
Aga see kiri ei jõua
kunagi iialgi minuni.
Ning seda lugu
ma lihtsalt ei kuule.
Sinu silmi nüüd laenaks,
sina aga jooksed minema.
Ma varastaks su lood,
enne end lukustasid.
Selline sa oled alati
ja ainult minuga.
Nõnda sa tunned,
kuid mulle sa seda ei ütle.
Anna mulle põhjus elada,
isegi kui see pole sina.
Ma tean tegin valesti.
Ma tunnen end halvasti.
Tõde on et sinuta elutu
on ka kõige ilusam.
Ma vajan andestust
ma vajan sinu lugu, sinu kirja.
Mees, kas tead -
sa sööd mul hinge seest!
Meeleheites enam ei tea,
kuhu võiks põgeneda su eest.
Sind kõik on täis -
õhk mu ümber ja veri mu sees.
Hetkeks mul näis,
et eladki üksnes mu mõtetes.
Mees, kas tead -
mind meeletult hulluks oled ajand!
Tule! Sa pead -
oled narkootikum, mida vajan!
Sa oled kõiges -
ometi janunen tõeliselt tundma sind.
Mis oleks õigem -
võõrduda mürgist või lasta ihal kanda end?
Mu ellu on tulnud keegi teine.
Keegi, keda ma poleks osanud oodata.
Ma poleks kunagi arvanud, et Tema on see,
Kes mulle liblikad kõhtu toob,
See, kes mu põlved nõrgaks teeb.
Ma ammu vaatasin teda,
Kui lihtsalt inimest.
Inimest, kes oli nii ligidal,
Kuid samas nii kaugel ja ühe hetkega
See kõik muutus. Me olime koos.
Siis oli hetk, mida on raske unustada.
Mida on raske sõnadesse panna.
See juhtus seal, kus ma poleks seda oodanud.
See juhtus inimesega, keda ma ei oodanud.
Aga see juhtus ja see muutis Kõik.
Kõik mu elus.
Aga ma olen õnnelik, et see juhtus,
Sest see oli see, mis mu elus oli puudu.
Mu elust oli puudu see hetk.
See imeline hetk, kellegi imelisega.
Aga enam mitte.
See tühi koht mu elus on täidetud rõõmu ja õnnega.
Ja see on parem kui miski muu siin ilmas.
Mida teha kui tuju on kurb
ja keegi ei ole mind hoidmas?
Kuhu küll peita pisaraid paar
kui õlga ei ole, mil nutta?
Kellega naerda kui tuju on hea
kui kedagi pole mind mõistmas?
Mida ma teen kui raskeks läeb aeg
ja keegi ei ole mind aitamas?
Kas tõesti pean niimoodi jätkama ka
või loobun ma kohe ning langetan pea?
Ei taha, ei suuda, ei oota, ei tea.
Mis teen siin ilmas küll sõbrata?