maki4's blog
Vana tõde, et mida kaugemal, seda kallim peab tavaelus tihtipeale paika!
Sõber, hüvasti,
mul ees on minek,
Sind ma kaasas kannan südames...
Tunnen nüüd,
et ükski lahkuminek
ei saa lõplik olla iganes...
Nüüd kus me ei kohtu,
palun ainult ühte ~
ära ole minu pärast kurb...
Sündida maailma on nii lihtne,
sündimisest lihtsam veel
on surm...
iga uus algus on millegi vana lõpp...
ilus, kuid kurb elutõde :)
Elasid kord kolm põrsakest, kes õppisid ühes keskeriõppeasutuses kokaks. Kaks õde - Senni ja Lonni olid tublid ja töökad, kuid kolmas, see Manni oli natsa laisk. Selle asemel, et õppida näiteks süldi valmistamise tehnoloogiat, kolas ta mööda baare ja kohvikuid. Õed püüdsid teda küll veenda, et nii pole ilus, kuid põrsale oli see nagu hane selga vesi. Ta röhkis nõusolevalt Senni ja Lonni jutu peale ja kui õhtu saabus, lõi oma sõrad läikima, värvis harjased, keras sabakese koketselt rõngasse ja läks linna peale...
Ühel õhtul kui Manni baarist tuli, oli ta erakordselt elevil. Juba uksel kuulutas ta valju häälega:
" Teate, sõsarad, milline kutt mul on! kuidas ta riides käib, oi issand! Ma ütlen - mitte Hunt vaid unelm...!"
"Mis Sa ütlesid? Hunt???" päris Senni üllatunult.
"Jaa. Tema nimi on John!"
"Oi, Manni, sellest tüübist hoia küll eemale! Tead ju ise ka, mis ta Punamütsikesega tegi," ütles Lonni.
"Ah, Te olete lihtsalt kadedad. Oleks Teil selline boyfriend, oleksite õnnega koos!" vastas Manni ninakalt ega pannud õdede hoiatust millekski.
Aeg läks. Manni oli õppimise päris unarusse jätnud, iga päev käis muudkui oma Hunduga kohtamas.
Igal õhtul on matus... selle päeva matus, mis just otsa sai :(
See ei tule enam tagasi ja kui oleme selle päeva mõtetult maha molutanud, siis on see lihtsalt üks raisatud aeg meie üürikesest elust.
Püüdkem siis elada oma päevad nii sisukalt, et neid võiks õhtul rõõmuga matta, ja nendega rahus hüvasti jätta... et poleks hiljem kahju möödunud päeva kaduma läind ajast.
Kahjuks on meil vaid üks elu ja see on kordumatu ning ainulaadne. :)
igal päeval on oma võlud, oma rõõmud ja mured, oma tööd-toimetused...
Kauneid ning rõõmurohkeid päevi sel uuel aastal, sest see on üks jama aasta...karta on, et halvem kui eelmine, aga kindlasti tuleb see parem kui järgmised...
Mu südamel trellid
ja rõske on torn,
noor kotkas, mu kaaslane,
mõtlikult morn.
All vangla ees vuhinal tiivaga lööb
ja pahuralt veriseid palasid sööb...
Ta nokitseb neid,
silmitseb aknal siis mind,
vist mõistab mu tundeid
see tusane lind.
Ta kisas on kutse,
ta pilgus on piin,
kui tahaks ta öelda:
"Mis teeme me siin?"...
Aeg rutata sinna,
kus avarust näed,
kus pilvedes peidus
on lumised mäed,
kus teed pole kõrguses
kellegil muul,
kus vabana lendan,
vaid mina... ja tuul...
KAS TEATE, ET...
...mu mees, kes reisib mööda maad, kui koju tuleb siis ta saab...
~ tass kuuma kohvi ~
...kas oled neiu seda näind, et poisil pole kõvaks läind...
~ ta pehme süda ~
...poiss ära hõõru kätega, tüdruk annab rõõmuga...
~ sealt riideharja ~
...kord ütles noormees neiule, kas tahad anda minule...
~ kõik pahandused andeks ~
NAER ON TERVISLIK!
Kes ma olen? - meenutusi veel mehega koos elatud ajast...
*******
Küsisin tuttavalt: " kes ma olen?
Kas naine, sõber või vaenlane?"
"Oh ei. -Vastas tema, Sa oled inimene..."
Kuid see pole ju tõsi.
Hommikul tõusen voodist sassis kui lammas,
keerlen toas kui orav rattal, siis ruttan tööle näljane nagu šaakal. Krahman piimabussi lukselingist kinni nagu ahv. Vahel sõidan jänest, trügin nagu karu...
Kui ebaõiglane on inimeste viha...
Kust võetakse see sisemine sapp?
Kust tuleb õigus otsustusi teha,
Kui elu elamiseks nagunii on napp...
Kui Jumal oleksin,
Siis võtaks rahvalt vande...
Et ELATAKSE
ANDEKS
ANDES....!