SipUUpiS's blog

Nähes Sind armsalt naeratamas,tekib tahtmine ka endal naeratada,

nähes kurvalt Sind kõndimas ringi,tekib mulgi pisar silmi.

Nähes Sind haigena lebamas voodil,silitaks õrnalt su juukseid su kõrval istudes toolil.

Nähes segaselt jooksmas Sind ringi,lipaks järgi ja püüaks su kinni!

Ja kunagi hiljem vaadates su pilti,loodan et tahaksid näha sa mindki!

Las lained möllaku meres,las lained vahutagu hoogsalt.
Kord vaibub seegi meri,kord vaibub ka minu hing!
Kesk tormiseid mõtteid hulgun ma ringi,
mul on tunne nagu oleksin ma mingi,
oleksin nagu aru kaotamas,oleksin keegi .....
Lained uhuvad kaldale liivaterasid,mis ei sula kunagi ühte,
just nagu mina maailmaga,ma olen selles,aga üksi.
Kuid kord saabub ka päev ,mil saan ma õnnelikuks,
mul vaja vaid varuda veel natukene kannatlikust.
Siis oleme koos ja vaatame lainetavat merd,
unustatud siis valatud pisarad ning ei tule verd.
Las lained möllaku meres,las lained vahutagu hoogsalt,
ma pööran selja,lahkun kailt,hüüan veel,jää hüvasti pootsman!

Kord tahtsin ma olla lind,et tunda tema vabadust Kord tahtsin olla päike,et anda teistele soojust Kord tahtsin olla tuul,et puhuda mured minema. Kord tahtsin olla öö,et varjata kõik halb pimedusse. Kord tahtsin olla kuu,et unustada kõik muu. Kord sain olla lind,tundsin vabadust. Kord sain olla päike,andsin soojust. Kord sain olla tuul,puhkusin mured minema. Kord sain olla öö,varjasin kõik halva pimedusse. Kord sain olla kuu,kuid ei unustanud kõike muud. Pole võimalik unustada peret ja sõpru ning teisi lähedasi,rõõmu ning kurbust....neid saab varjata,kui on julgust!