Käisin vannis. Lasin sinna ikka ülikuuma vett, vanni sisse astudes tundsin, kuidas maailma uudistama tulnud sääremarjakarvanääpsukesed otstest krussi tõmbusid. Päästsin oma 36 number jalakese tasahilju vette, algul ühe, seejärel, haarates seinalt tuge, harjutasin teist , 37 nr suuruse suunas lamenevat päkakest kuuma veega, omal õllepurk, külm kui äsja saabunud talv, vasakus käes, põske jahutamas. Uhh, kui siis lõpuks vannivahuga ühte sulandusin - aga vannivaht on mul hea, venekeelse sildiga, rahustava toimega, pildi peal tädike on täitsa rahuloleva näoga - oli mõnu laialt. Tegin vannis lebotades oma hommikvõimlemise lemmikharjutust: kerge harkseis (selili olles tähendab see kintsude laiali ajamist), rind ette (nii palju, kui seda pehmet kudet kuumas vannis esile tuua võib) ja vibuta näppu - kogu maailmale. Oluline on selle harjutuse juures tunda end tähtsana. Siis toimib.
Kui õlu sai poole peale, pesin ka pisut ennast. Tegelikult polegi ju vannitamise eesmärk niivõrd pesemine, kui just see mõnu, et liguned nats omas sitas. Soojas. Ja kui vesi jahtuma hakkab ja õlugi otsas, siis loputad end kähku puhtaks.
Täna jäi pilk pikemalt peatuma kraanikausi kõrval seisvale potile. Ja mul hakkas tast jõle hale meel...Milline sitane elukene tal ikka igapäevaselt veeretada on!!! Kõik ta peab vastu võtma ja alla neelama... Oksendamiseni...
Tal võib ikka väga suur tänutunne olla päevade eest, mil ma kodus pole.
Võtsin vastu otsuse, et hakkan säästma oma sitapotti. Ma küll veel ei tea, kuidas. Pean vist kannatama õppima. Või viima oma koduse koorma mujale. Näiteks tööle.
Homme hommikul on esimene katse. Näis, kas õnnestub...

Like! 1