sattusin esikus ninapidi
oma kingakestega
kokku jooksma
koperdasin kogemata neile
otsa
olid nad küll lössis kuidagi
ja ärakaranud
moega
kusagilt
nad olid ilmunud välja
harjavarre
kepi toel

istusin tumbale
piupesaga põlvi siludes küsisin

näh
kust nüüd tulete kah?
porisen porisen
pori sees tainast sõtkunud olete
vaadake määnsed välja te näete
takkatraavi
olete perutanud
mööda ilma ringi kabjatanud
pandlad siidituttides
lakad hõbehelmestes
koduteeda trampinud
kust küll nüüd tulete
kuhu lähete
kontsaplaginal
mu kallid kingakesed?

kuhu jalad kannavad
kui mõistus sul otsas
prowwa

kõlas vastus

kaunike

Like! 1