On kõik taevas tina- hall,
ning vihma varjus ma sel hetkel seisan pargispuude all,       ;     
kuid mul on tuju hea ehk küll saan märjaks seal
kui ootan sind
Ümbrus tühi näib, asfalt läigib veest.
Peagi välja ilmud sa suure vihma seest.


Las kallab nüüd vihma nii, et pilgu eest kaob silmapiir.
Las kallab, ka sadades on südames mul päiksekiir
Vihm see lõpuks mööda läeb, kuid me õnn on jääv
Taas särab päev mil sind näen.


Joostes juba tuled sa,
su nägu on nii märg kui surun põse vastu põske ma
ning käsihell ja soe siis mulle pihku poeb ja sinna jääb.
Ümbrus tühi näib, asfalt läigib veest
Mulle otsa vaatab rõõm suure vihma seest.

Las kallab, ka sadades on südames mul päiksekiir.

Like! 2