Mu hing on võtnud
imelisi vorme.
On ihul armumärke
tuhandeid.

Uus päev mind imeb
endasse kui ime,
ma sulan üleni
ta lembusesse.

Ja seal Sa ootad mind:
uus arm, kel pole nime.
End kannan kätel
Sinu embusse.

(Ave Alavainu)