Väga õnnetu lugu :'(

Järgnev tekst on kirjutatud mina vormis kuigi see lugu pole juhtunud minuga..ja ka pole ma teadlik tegelikult kellega see juhtunud on kuid siiski jutustan sellest... loodan et suudate mõista kui raske võib elu vahest olla

   Kuidas ma neid küll ootan. Iga kevadine sinilill torkab aga mulle südamesse. Suur valu on aastatega möödunud, okkad aga on jäänud ja mulle tundub, et jäävadki. Ma ei suuda neid oma südamest välja kiskuda.
     See oli ilus kevadine päev. Oli pühapäev. Sa tulid ja ütlesid: "Lähme." Nagu tavaliselt istusime sinu "Jawale" ja sõitsime. Seekord ei sõitnud sa tavalist teed vaid keerasid metsarajale ja peatasid mootorratta kaskede vahel. Olin sel päeval tujust ära ja sõimasin su lihtsalt läbi. Selle asemel, et korralikult edasi sõita, keerasid sa teelt ära ja sundisid mind jalgsi marssima mööda metaalust, kus ei ole midagi huvitavat. Sa ei öelnud mulle mittemidagi, keerasid ainult kannapealt ringi ja kadusid metsa. Ma ei leidnud lihtsalt sõnu. Käituda minuga sellisel viisil. Istusin lähedale kivile ja puhkesin viha ja solvumise pärast nutma. Äkki puudutas mind keegi õrnalt õlast. Kargasin üles ja...
   Su käes olid sinililled. Sa ulatasid mulle need õied ja ütlesid ainult silmadega "Andesta". Ma võtsin lilled ja mu silmad täitusid uuesti pisaratega, seekord olid need rõõmupisarad. Ja äkki oli mul nii hea ja kerge. Väike sinililleke suutis eemale peletada kõik mu tusatujud. Sa võtsid mu käest kinni ja mul oli nii hea. See kevad...
Ta ei kordu enam kunagi. Sa ei tule enam kunagi sinililledega minu juurde. Sa ei saa tulla, sest paar päeva hiljem see "Jawa" viis su sinna, kust ei tulda enam kunagi tagasi. Mulle jäid ainult sinu sinililled. Needsamad sinililled lebavad praegu mu laualaekas. Minu jaoks olid sa olemas just nende lilledega...
        Ja jälle on kevad......

Like! 27