On sul mõni mure, mis sind vaevab? Ma täpsustan, on sul mõni muremõte, mis sind vaevab?

Need kaks väidet on vormilt sarnased, aga sisult täiesti erinevad. Esimesel juhul oleks mure justkui midagi, mis asub sinust väljaspool ning sa oled selle suhtes abitu. Teisel juhul on aga mure midagi, mis asub sinu sees ning sinust endast sõltub, kas see mure on sinu jaoks olemas või mitte. Vaatame lähemalt. Psühholoogiline valu ja kannatus tekib peas Mõtle korraks oma mure peale. Nüüd ära mõtle. Mõtle uuesti ... ja nüüd jälle ära mõtle. Ei muutunud midagi, eks?

Proovime siis intensiivsemalt. Võta 20 minutit või 2 tundi, ja mõtle oma mure peale. Nüüd võta 20 minutit või 2 tundi, ja ära mõtle oma mure peale. Kas nüüd muutus midagi? Ei, eks? Muidugi on see kõik väga primitiivselt esitatud, aga asja sisu on selles, et muretsemine ei lahenda mitte ühtegi muret või probleemi. Probleeme on võimalik lahendada ainult tegutsemise kaudu.

Järelikult, kui sa saad probleemi lahendamiseks midagi ära teha, siis tee seda kohe, ja vabane sellest murest. Kuna sa aga ei ole seda probleemi seni ära lahendanud, võib olla, et sa oled selle suhtes võimetu - sa lihtsalt ei saa midagi selle suhtes ette võtta. No aga milleks siis muretseda selle üle, kui muretsemine ise ei muuda midagi, ja ka tegutseda hetkel võimalik ei ole? Kuna tegutseda võimalik ei ole, ja me teame, et muretsemine on meile kahjulik, tuleb välja, et me oleme sadistid - me tekitame endale psühholoogilist valu ja kannatust ise vabatahtlikult.

Nüüd võib sul tekkida tunne, et sa ei suuda niimoodi, sest sinu mure on nii suur ja tõsine. Vaatame seda siis teise nurga alt. Teise inimese mure ei pane meid muretsema Kusiganes sa praegu oled - tööl, kodus, kohvikus - , vaata enda ümber olevaid inimesi. Kas sa usud, et sa oled oma muredega unikaalses olukorras? Kas sa usud, et sinul üksinda on mured? Ometi ei ole sa nii isekas, ega arva, et sinul on kõige raskem elu. Ei, kõik need inimesed, kes sinu ümber on, elavad oma muredega, ja loodavad ka need ära lahendada.

Tee nüüd eksperiment mõne tuttava inimesega, kes sinu lähedal on. Küsi tema käest avatult mõne tema mure kohta. Ja jaga temaga oma muret. Ning nüüd vahetage oma mured ära - leppige kokku, et tema muretseb sinu mure pärast, ja sina muretsed tema mure pärast. Kas peale sellist vahetust on sinu enesetunne sama halb, nagu oma mure üle muretsedes? Tõenäoliselt mitte. Kellegi teise mure, isegi kui see tundub sulle suurem ja raskem, ei tekita sulle nii suurt psühholoogilist valu ja kannatust. Ning sama tunneb tema. Kuna kummagi eluolukorras ei ole tegelikult midagi muutunud, siis mõlema mure on ikka veel olemas.

Samuti mõeldakse mõlema mure peale jätkuvalt, aga see ei tekita enam nii palju valu. Miks? Sest sa ei usu teise inimese muredesse nii palju nagu enda omadesse. Ilma sinuta ei ole sinu mõtetel jõudu Lähme veel edasi. Leia enda ümber inimene, keda sa ei tunne. Ka temal on peatäis muresid. Kuidas sa nüüd tunned ennast, ilma et sa teaksid tema murede sisu? Sa võid kindel olla, et mured on olemas, aga sa ei tea neid ning ei usu üldse nendesse. Sa võid avastada, et kui sõbra muredega tegeledes, võis sul tekkida tema suhtes kaastunne, siis päris võõra inimese murede suhtes, mida sa isegi ei tea, ei teki sul üldse mingit emotsiooni. Sa oled muretsemisest vaba (siiski on ju mured olemas, mida ta enda peas kannab).

Ilma sinuta ei ole sinu mõtetel jõudu. Kuid meil kõikidel on võim ja võimalus oma mõtteid valida. Küsimus ei ole selles, et kellelgi on muresid rohkem või vähem, vaid selles, et keegi oskab oma mõtlemist / mitte-mõtlemist juhtida rohkem või vähem. Mida enam me usume enda poolt väljamõeldud mõtetesse ning kõikvõimalikesse elustsenaariumitesse, seda raskem meie elu on. Selle asemel, et mõelda kogu aeg oma muremõtetele, võiksime tasapisi hakata end harjutama mõtlema rõõmumõtetele. Mõte on mõte. See ei ole tegelikult midagi muud kui elektriimpulss ajus.

Miks seda elektriimpulssi siis nii tõsiselt võtta? Kas me peaksime siis muutuma köögiviljadeks, kes ei mõtle? Ei vastupidi, loobudes uskumast kõige jubedamatesse stsenaariumitesse muutume uuesti inimeseks. Hetkel oleme köögiviljad, kelle saatus sõltub kolmandatest isikutest - farmeritest (meie puhul siis mõttevormidest). Olles täielikult oma mõtete mõju all, kaotame ise ennast ära. Me olemegi oma mõtted. Tuleb positiivne mõte, naeratame.

Tuleb hirmutav mõte, nutame. Kuhu jääb aga teadlikkus? Mõtlemine on vajalik ning kasulik, aga ainult seni, kuni see meid teenib. Kui me hakkame oma emotsioonide ja käitumisega teenima mõtteid, oleme plindris. Kujuta ette, kui me ei teeniks ja orjaks ainult oma mõtteid, vaid ka teiste inimeste mõtteid. Mõte on ju mõte. Mõte sinu peas on oma vormilt täpselt samasugune elektriimpulss nagu mõte sinu sõbra või vaenlase peas. Ainuke erinevus on selles, et oma mõtteid usud sa valimatult, nende omi veel aga mitte.

Like! 5