"Delaran" on järjejutt, mis räägib elust USA rikastele, privileegitud ja tihtipeale mõneti probleemsetele lastele mõeldud erakoolis. Metsade ja mägede vahel asuvas Delarani internaatkoolis ei pruugi aga elu olla põrmugi niivõrd lihtne ja viisakas, nagu kooli tutvustav brošüür seda lubab.

Järjejutt on kirjutatud põhiliste tegelaste - Samara, Jasmini, Taanieli, Jasperi - vaatepunktidest

Taaniel
Etiketiõpetus võinuks olla üks ägedamaid tunde terves tunniplaanis, kui seal räägituks näiteks erinevate ajastute naeruväärsetest etiketinõuetest. Selle asemel seletas madaam Poliet, kuidas tänapäeval viisakas olla. Juurde muidugi mõned praktilised näited ja oligi terve tüütu tund moodustatud. Kuna polnud ühtegi piisavalt suurt klassiruumi, kus saaks ka tantsupoognaid harjuta, olid tunnid määratud toimuma aulas, kus ühte nurka olid seatud lauad ja toolid ning teisaldatav tahvel ja ülejäänud oli vaba tantsimiseks, mille tund järgnes alati etiketiõpetusele.

„Taaniel von Erbach,“ plaksatas madaam Poliet justkui kärbsepiits ühe parajalt piraka porikärbse tabamisel.

Pead kätele toetanud ja pehmest voodist, alasti tüdruk tema kõrval mõelnud noormees tõstis hoobilt pea ning küsis viisakalt: „Jah, madaam Poliet.“

„Kuna sul tundub kõik nii selge olevat, et võid rahumeeli lasta mõtetel seigelda, siis äkki kutsuksid ühe neiu tantsima,“ teatas õpetaja viisakal ent külmal toonil, jättes vahele tõsiasja, et tegelikult oli tunniteema alles selle juures, kuidas end viisakalt tutvustada ja et need õpilsed olid etiketitunnis alles esimest korda.

Taaniel ei teinud siiski sellest suurt numbrit. „Otse loomulikult, madaam,“ kostis noormees aeglaselt püsti tõustes, et kõik tähelepanu talle pööraksid. Kui see saavutatud oli, jäi noormees hetkeks seisma.

Õpetaja sammus endiselt pahase näoga maki poole ja valinud sealt küllaltki tundmatu valsiks sobiva loo, vajutas ta play nuppu. Klass oli pinevil ja ootas, kuidas Taaniel hakkama saab, sest juba oli nende kõrvu jõudnud jutu madaam Poliet rangusest: kui õpilane ülesannet vähemalt 99,99% ei täitnud, oli oht jääda kas pärast tunde või saada lisakodutööd.

Ka Taaniel teadis seda ja seetõttu ei plaaninud ta ühtegi viga teha. Korra heitis noormees pilgu Samarale, kelle tardunud ilmest kumas siiski ka kerget huvi klassis toimuva vastu. Samal hetkel aga kui ta mõtles Samara tantsima kutsumisele, muutis ta meelt ja teinud sajakaheksakümnekraadise pöörde, sammus ta Hesteri poole, kes erinevalt külmast Samarast talle küllaltki flirtivalt naeratas. Tõele au andes, oli paari päeva jooksul selgunud üks asi – Hester on nende lennu kõige kuumim tüdruk.

„Preili Andoré,“ ütles Taaniel meelitavalt, samal ajal galantselt kummardades.

Hester kallutas pea küljele, säravvalged hambad naeratades paistmas. „Noorhärra von Erbach,“ õhkas tüdruk vastuseks ja sirutas käe.

Taaniel haaras tüdruku käest, mis tundus tema päevitunud jume kõrval erakordselt kahvatu. Huultega kergelt käeselga puudutanud, tõstis endiselt kummargil olev Taaniel pilgu ja vaatas Hesteri tumesinistesse silmadesse: „Kas te ehk osutaksite mulle seda au ja kingiksite ühe tantsu?“

Hester teeskles üllatust, oli paar sekundit vait, ent seejärel teatas armuliselt: „Meeleldi, noorhärra von Erbach.“ Ja Taaniel tõmbas tüdruku õrnalt püsti.

Muidugi oli Taanielil nüüd valik: kas tantsida nii, nagu oleks õige esimest korda tantsida, või tantsida nii nagu nad kurameeriksid. Range etiketiõpetuse õpetaja oleks loomulikult eelistanud teist varianti, aga Hesteri tulist pilku ja õhetavaid põski tähele pannud, otsustas poiss teise valiku kasuks.

Hester oli vaid paar sentimeetrit Taanielist lühem, mis tähendas seda, et poiss ei pea maani kummarduma, et piha ümbert kinni võtta. Ta tõmbas tüdruku jõuliselt vastu ennast, naeratas veel korra ja tants algas.

Taanieli rahuloluks oli Hesterit üllatavalt kerge juhtida. Ta ei olnud kange puuhobune, vaid liikus poisi käte vahel nõtkelt nagu haldjas. Poisil oli varasemaid halbu kogemusi tüdrukutega, kes üritavad ise koguaeg juhtimist üle võtta ja seega oli tantsimine pigem nagu kaklus liidripositsiooni üle aga Hester lasi end kergelt juhtida. Ta ei teinud katsetki ise suunda määrata või vastu tõrkuda.

Poognaid tehes mööda aulat keereldes nägi Taaniel üllatust nii kaasõpilaste kui õpetaja näol. Kibedalt muiates teadis ta, et valmistab neile üllatuse. Keegi poleks osanud Taanielist sellist tantsijat oodata aga eks igal noormehel peab saladusi olema. Ainus, kes oli endiselt sama tuima näoga oli kaelas rippuvat metallist pentagrammi näppiv Samara.

Taanieli naeratus lõi korraks kõikuma, ent kui ta vaatas modellivälimusega tütarlast oma käte vahel, taastus see endise hiilgusega.

„Petite fleur,“ sosistas Taaniel nii vaikselt, et vaid Hester kuulis. Poisi soe hingeõhk puudutas Hesteri kõrva ja tüdruku näoilmest taipas ta, et Hester on nüüd kui sulavaha. Järgmise hoogsa pöörde ajal liibus Hester talle veelgi lähemalt, nii et nende kehad nüüd täispikkuses koguaeg kokku puutusid. Ka nende silmakontakt ei katkenud hetkeksi ja Taaniel oli kindel, et Hester ei tajunud enam teisi inimesi nende ümber.

„Aitäh, suurepärane,“ teatas madaam Poliet minut hiljem heakskiitval toonil ning muusika vaikis.

Taaniel keerutas viimase pirueti ja paar jäi endiselt üksteisest kinni hoides seisma. Mõlemad hingeldasid kergelt, aga suurepärased tantsuminutid olid ainult meeldivad olnud. Üle Hesteri õla nägi Taaniel aga, et Samara haigutas – laialt, pikalt ja spetsiaalselt Taanielile mõeldult.

Miski kihvatas noormehe sees. Ta pööras pilgu tagasi Hesterile, tõmbas tüdruku nii vastu ennast, kui vähegi võimalik ja suudles teda tormakalt suule.

Kõigepealt muutus tüdruk üllatusest jäigaks, seejärel nõrkesid tal jalad, nii et ilma Taanieli käte jõuta oleks ta põrandale vajunud ja viimaks põimis ta endagi käed ümber Taanieli ja suudles sama metsikult vastu. Isegi poisil oli nüüd tunne, et nad olid kuskil teises maailmas, sest pagan, Hester oli hea suudleja.

Klass oli esialgu vait, kuid šokist ülesaanud hakkasid nad vilistama ja plaksutama. Õpetaja nendega ei liitunud.

„Lõpetage kohe ära, preili Andoré ja härravon Erbach!“ röögatas madaam Poliet,
unustades et daam peaks igas olukorras daamiks jääma, ilma eranditeta. Kahe sammuga oli ta suudlevate noorteni jõudnud ja oli valmis neid üksteisest lahti rebima, kuid Taaniel ja Hester tegid seda juba ise, mõlema näol mänglemas naeratus. Taanieli naeratus muutus küll, olgem ausad, irveks, kui ta nägi Samarat. Tüdruku käsi oli endiselt õhus, aga ripats näppude vahelt lebas korralikult pluusil ja tema pilk jõllitas šokeeritult Taanielit.

„Ja siis sain mina 300 sõna teemal „Miks ei ole viisakas tüdrukut esimese tantsu ajal suudelda“ ja Hester sai 250 sõna teemal „Miks ei ole hea lasta end nii vara suudelda,“ kirjeldas Taaniel hiljem lõunasöögilauas Janile etiketiõpetuse tundi.

„Ma arvan, et ta oleks sinul lasknud pigem 600sõnalise kirjandi kirjutada, aga sinu imeline veenmisoskus „tants haaras mu lihtsalt kaasa,“ põrmustas selle idee,“ teatas Samara nüüd juba naerdes, kes oli ainsana õpilastest suutnud toimunu ajal tõsise ilme säilitada.

Hayley oli loobunud mahla joomast, sest lõkerdas niivõrd palju naerda. Jasmingi lubas endale naeruvirve aga Jasper hoidis end tagasi ning üritas ühtlasi nii noomida kui ka asja lõbusamat poolt näha. Tõenäolisel oli tema käitumisel tihe seos lennuvanema positsiooniga. Nagu Jasper neile rääkinud oli, võis eeskujulikust käitumisest liiga palju kõrvalekaldumine lõpuks ka positsiooni maksta ja seda vaadati eriti esimese lennu lennuvanemate juures.

Taanieli rühma teisipäeval toimunud ratsatund oli ääretu tormi tõttu aset leidnud
siseruumides, kus Avecita tutvustas neile põhilist ratsutamisega seonduvat. Nende rühmas
oli üpriski palju neid, kes ei oleks osanud vist muidu sadulatki selga panna. Igaljuhul, nende
esimene päris ratsatund leidis aset alles etiketiõpetusele ja tantsimisele järgneval reedesel pärastlõunal.

„Niisiis,“ Avecita vaatas õpilasi, kes natukene kohmetult talli ees oleval platsil seistes ootasid, mis edasi saab. Õpetajal olid juba jalas liibuvad valged ratsapüksid, nahast ratsasaapad ja koolilogoga liibuv spordisärk.

„Direktriss küll nõuab, et te kõik tegeleksite ülla ratsakunstiga aga minu meelest pole see otstarbekas. Ma ei viitsi kõiki, kes ei taha hobuste selga ronida, sinna piitsaga ajada ja seega on asi lihtne, kui te ei taha, siis te ei taha. Need, kes otsustavad ise vabatahtlikult ratsutamisest loobuda, saavad muud ülesanded, mida ma seejärel hindan. Ülesandeks võib olla nii bokside koristamine, mõnest teatud hobusetõust esitluse tegemine või teise õpilase aitamine. Valik, mida te täpselt teha soovite, on teie.“

Naine seisatas ning naeratas laialt. „Need, kes on otsustanud, et ei soovi oma tagumikku hobuse selga vedada, tulge palun siia.“ Avecita näitas käega enda kõrvale.

Kõige taga seisval Taanielil oli hea ülevaade sellest, kes aegamööda inimsummast välja tilkusid. Tema ise poleks küll ratsutamisest sitaloopimise kasuks loobunud. Mõttetu

Paari minutiga olid kõik, kes siiski loobusid ratsutamisest sitaloopimise kasuks teiste hulgast välja tulnud ja Avecita vaatas need õpilased üle: „Jimmy, sina lähed täna Haroldile appi talli korrastama. Sa leiad ta puhkeruumist. Ütle et mina saatsin ning ta annab sulle ka vajaminevad riided.“

Poiss kirtsutasid küll esimese hooga nina, kuid sammusid siis punase talliukse poole.

„Adele ja Terri, teilt ootan ma järgmiseks nädalaks referaasti teemal „Tõuaretuse eelised ja puudused“. Teil on võimalus kasutada minu eriloaga arvutiklassi ja kindlasti leiate vajalikku informatsiooni ka raamatukogust. Võite minna.“

„Brian ja Patricia. Teie tulite minu meelest koos oma hobustega?“

Mõlemad noogutas.

„Suurepärane. Te teate, kus on teie varustus ja hobune. Tehke, mis vaja ja mis teie treeningplaanis ette nähtud on. Kui te tunnete vajadust abi järele, küsige minult või siis rakendage minu abilised tööle, kui neil vaba hetk peaks olema“ ütles Avecita, pisut iroonitseva naeratusega.

Kui ka nemad olid lahkunud, elavalt vesteldes, kes mida oma ratsuga teha plaanib, ohkas Avecita. „Nüüd jagan ma teid vastavalt sõiduoskusele kolme gruppi. Te kõik saate omale hobuse, kellega sõidate vähemalt selle aasta lõpuni. Võite käia ka vabal ajal sõitmas, ent hobune ei ole ainult teie oma vaid temaga treenivad ka teised õpilased. Iga boksi peal on ajatabel, kui tahad mingil ajal sõita, pane lihtsalt oma nimi kirja. Arusaadav?“

Õpilased mõmisesid vastuseks.

„Niisiis, grupimääramisel on väga oluline teie ausus. Loomulikult võiksin ma testi teha, vaadata paljud teevad vahet galopil ja traavil ning kes jääb selga pärast meeterkahekümnest hüpet, aga see oleks hobuste piinamine. Ning ehk ka teie piinamine,“ Avecita tegi tähendusrikka pausi, enne kui jätkas: „Seetõttu ma palun, et te teadvustaksite endale oma sõiduoskust. Te ei saa öelda, et kuulute edasijõudnute gruppi, kui teil on raskusi hobuse traavile tõstmisega või et te olete täielik algaja, kui samas pole teile mingi probleem süsteemide hüppamine. Olgem ausad enda suhtes ja ka minu suhtes, et ma ei peaks pärast teid veel ümber liigitama. Arusaadav?“

Uus mõmin.

„Seega, täiesti algajad, kes on varem korra-kaks hobuse selga jõudnud ja kellel pole õrna aimugi, kuidas käib õigesti kergendamine, minge sinna,“ Avecita näitas näpuga suure sammaldunud kivi poole ja sinna suundusid üpriski kiirel sammul neli õpilast – Jasper, Hester ja Laraine.

„Need, kellel on mingid oskused olemas, ehk kes oskavad juba traavi sõita, galopi ja saaksid ka häda korral hüpetega hakkama, minge palun tolle kaevu juurde.“ Õpetaja sõnu järgisid Samara ja Sergei.

„Need kes siia jäid on siis enda arvates profid?“ Avecital olid käes puusas ja ta vaatas muiates vaid kahte õpilast, kes küllaltki iseteadlikku näoga seisma olid jäänud.

„Peaaegu,“ vastas Taanile, heites pilgu rühmakaaslasele: Seanile.

„Kõrb, soojavereline, 182 cm, 2002. aasta, mära, Skyline,“ luges Taaniel puidust boksile kinnitatud graveeritud metallplaadilt. Metallvarbade vahelt vaatas talle vastu pähkelpruuni karva ja musta lakaga hiiglaslik loom.

Pool tundi hiljem oli poisil hobune sadulas ja traaviringki lõpetatud. Liivaplatsil sammudes ja hobust rahustades jälgis Taaniel teisel platsil ratsutamisega maadlevat algajate gruppi, kes olid just selgeks saanud, kuidas sadulasse ronida ja kelle asendeid Avecita paika sättis.

Taanieli ja teiste edasijõudnute üle valvas keegi praktikant Lindsay. Või noh, valvamine on vist palju öeldud... Vormikas punaste juuste ja nösuninaga näitsik pööras ratsutajatele tähelepanu ainult siis, kui oli vaja meelde tuletada, mida teha. Nende platsil olid veel ka edasijõudnud, nii et oli üpriski palju tegemist et kellelegi mitte otsa sõita. Tund aega sõitnud, suunas poiss Skyline’i väravast välja ja läks looma ära panema.

See oli talle viimaseks tunniks. Oma rühmaga tallist tagasi peahoonesse kõndides kujutas Taaniel ette, milline võiks olla nädalavahetus internaadis. New Yorgis ta põhiliselt pidutses, hulkus ringi või magas. Siin sai ta nendest tegevustest jätkata magamisega. Magada ja õppida. Laupäeva hommikusöögile järgnesid küll ratsutamistunnid, ent muu aeg oli armulikult vabaks jäetud.

Kui läbinisti väsinud ja endiselt trenniriideid kandev esimene lend hoonesse astus, ajas kooli fuajees juttu rühm sinise riietusega ehk teise lennu tüdrukuid.

„Rõve. Hobusehais isegi peahoones!“ turtsatas üks neist, kui sissetulijatega kaasnev aroom temani jõudis ja pööras end tuhinal ümber, et rebastele pahur pilk heita.

„Vabandust, mileedi,“ ütles talle lähim ehk Taaniel ning kummardas.

Tumedate äärmiselt lokkis juustega tüdruku pruunide silmade pilgu enda omade külge kinnitanud lisas ta: „Aga kuidas muidu saab õppida ratsutama, et kaunitaridele, nagu teie minu eeski, muljet avaldada.“ Poiss tõusis püsti ja kõndis minema.

Lennukaaslased ta ümber naersid heakskiitvalt. Taaniel heitis trepil vasakule pöörates ühe pilgu alla. Too ümara näo ja lokkis juustega tüdruk naeratas kelmikalt, puna põskedelt lahkumas.

„Puhketoa kuluaarides räägitakse, et sa olid Grace Herbi punastama pannud,“ ütles voodil lebasklev Jan, kui Taaniel pesemast tagasi tuli.

„Kelle?“

„Grace Herb. Õpib teises lennus. Juba praeguseks südametemurdja kuulsusega.“ Jan lubas endale irvitamist. „Ääretult tore neiu.“

Taaniel tiris kapist uued riided ja ütles pükse jalga sikutades mõtlikult: „Või et südametemurdja.“

„Nii nad räägivad. Kasutab ära ja jätab maha. Esimese aasta saak olevat tal olnud kaks tüüpi. Üks praegusest kolmandast lennust, üks kes kevadel lõpetas. Ja need on vaid need, kelle südame ta murdis pärast nendega käimist. Ei tea küll, palju on neid, kellga ta käimiseni ei jõudnudki,“ seletas Jan.

„Hurmav neiu.“

„Väga hurmav.“

„Temaga oleks huvitav lähemalt rääkida.“

Jani irve venis laiemaks. „Arvad? Ma usun, et väga huvitav.“

Sõbrad vahetasid ühe kavala pilgu ning jõudsid sõnagi vahetamata samale mõttele: kui ise endal aastat huvitavaks ei tee, siis kes üldse teeb?

Õhtuoode erines teistest söögikordadest totaalselt. Ei pidanud istuma omas lauas, omal kohal. Tegelikult ei pidanud üldse istuma, vaid võis seistes süüa. Reegel oli küll see, et söögisaalist ei võinud toiduga väljuda. Personaalset kaanega kaetud taldrikut asendasid mitmekordsed vaagnad laua keskel ja valgete, kooli logoga, suupistetaldrikute hunnik. Täna pakuti ooteks erinevaid puuvilju.

Taaniel oli juuste kuivatamisel kiirustanud, et koos Janiga esimeste näljaste seas söögisaali jõuda ning plaani „Huvitav aasta“ alustada. Esimeste hulgas sisse astudes suundus Taaniel lähima laua juurde, Jan läks veidi kaugemale mängu jälgima.

Laualt taldriku haaranud, hakkas poiss sellele puuviljasid kuhjama: ananassiviilud, mango- ja melonikuubikud, viinamarjad, draakoniviljatükid ja kirsiks sellele hunnikule – siirupis immutatud kirsid. Kokteilitikud kõrvale ja Jan taganes nurka, et sisse tulles teda näha poleks.

Mõne minuti pärast tõstis valves olnud Jan pöidla – tuleb.

Taaniel ootas, kuni lokkispäike tüdruk laualt taldriku võttis ning paar kiiret sammu teinud, koputas talle õlale.

„Jah?“ Ümber pööranud tüdruku näole tekkis kaalutlev naeratus, mis levis ka ta sõbrannade nägudele.

Taaniel hingas sisse, tuletades meelde iga õppetunni, mis talle Trinitys härrasmeheks olemise kohta anti.

„Ma soovin vabandada,“ ütles Taaniel alandlikult.

„Mille eest?“

„Ma käitusin enne ratsatunnist tulles ebaviisakalt, häirides teie, kaunitari, olemist nii oma haisva riietuse kui ka nõmedate lausetega.“

Grace’i sõbrannad summutasid oma naeruturtsatussed ja Grace’i enda näolt kadus mänglev naeratud: „Mis sa teed mu üle nalja?“

„Absoluutselt mitte.“ Taaniel tõstis nüüd alles silmad ja saatis neiule oma kõige meelitavama pilgu. „Preili Herb, ma ei tee nalja.“ Galantse liigutusega võttis ta selja tagant taldriku, esitledes seda justkui kullatud faasanipraadi. „Palun, võtke vastu mu vabandused.“

Nüüd oli käes kriitiline hetk. Ta kas lööb taldriku poisi käest maha ning tormab solvunult minema või naerab ja sööb Taanieli poolt valitud õhtuoodet.

Hetkelise kaalumise järel otsustas Grace teise käitumismaneeri kasuks. „Eks siis on su vabandus vastu võetud. Mis su nimi on?“

„Taaniel von Erbach, preili Herb.“

Tüdruk noogutas armulikult ja enda tühja taldrikut maha pannes, võttis täis aluse. Taaniel kummardas veel viimast korda ning lahkus siis oma lauanurga poole. Hayley ja Jan ootasid teda juba seal ees.

„Ta vahtis sind seni, kuni maha istusid,“ ütles Jan. „Ja plaan toimib siis, Tannu poisu?“

„Algus on tehtud.“

„Mis algus?“ Veidi segaduses näoga Hayley vaatas neile kordamööda otsa.

Jan ja Taaniel vahetasid veel ühe pilgu ning kehitasid õlgu. Miks ka mitte.

„Ma teen endal kooliaastat huvitavaks,“ selgitas Taaniel. Jan lisas: „Grace Herbi
kaasabil.“
„Päriselt?“ pilkas Hayley. „Mängite tulega. Te ei tea Grace Herbi.“

„Sa ei tea Taaniel von Erbachi.“

Jan ja Hayley pidasid vaikiva aga raevuka jõllitamisvõistluse. Esimesena keeras pilgu kõrvale tüdruk ning Jan naeratas võidukalt: „Räägi nüüd meile Gracest. Me teame ainult seda, et ta suutis esimesel aastal vähemalt kahe vaese poisi südamed murda.“

„No teil on õige info. Tuli kooli ja kukkus sebima. Tänupühadeks oli esimene käes. Käis tal nagu kutsikas järel ja tegi koduseid töid ära. Viimase aasta tüüp. Veebruari algul saatis ta kuu peale ning võttis teise, meediamagnaadi poja, kes teda aasta algusest juba ilastades nillis. Keeras ümber sõrme, kuulujuttude järgi seksisid igal pool. Suvel viis tüüp ta Bora-Borale puhkama. Sealt tagasi tulles jättis Grace ta maha, öeldes et vajab vabadust. Nüüd koolis tüüp isegi ei vaata teda. Kuigi ta anus muidugi algul Gracei, et tšikk ta tagasi võtaks.“

„Küll sul on alles palju infot,“ ütles Taaniel tunnustavalt.

„Ma olin temaga ühes toas eelmine aasta.“ Hayley võdistas õlgu. „Nüüd seadis ka end minu juurde sisse ning jõudis pool suve ümber jutustada aga jumal tänatud – ta oli vales toas.“

„Mis seal siis nii jubedat oli, et austusväärt preili Herb sinu kõrvalvoodis elutseb?“ päris Jan süütul toonil.

„Kõik! Saa aru, ta tiris oma tüübid sinna ja aeles ringi aga kui proua Smith tuli, olid kõik raamatute taga illikukud. Ta lobises peaaegu vahetpidamata, mölamasin. Oma perest, oma kuttidest, küünelakist ja päevadest. Jube! Ja päriselt, ta mängib kuttidega. Ta naudib manipuleerimist. Ma ei hakkaks proovimagi. Saad kõrvetada ka veel.“

Poisid purskasid naerma.

„Kallis Hayley,“ Jan kummardus usaldusliku tooni andes lähemale: „Taanieli tõttu lahkus tema vanast koolist kaks tüdrukut. Suvelaagris kaks aastat tagasi, jõudis kolme nädala jooksul tüdruk temasse armuda, nad käisid, Tan jättis ta maha, nad leppisid ära ja sebisid edasi ja Taaniel murdis veel kord ta südame.“ Jan tõmbus rahulolevalt naeratades tagasi: „Pole mingit võimalust, et meeldiv preili Herb tema ümebr sõrme keerab.“

„Kaks kõva kivi,“ nentis Hayley.

„Ei. Herb ei ole nii kõva kivi. Ta on midagi, mis on kerge katsumus vallutamiseks.“

Õhtusöögilt tulles tundis Taaniel järsku enda õlal ühte teravat torget. Janiga jagatud naljast endiselt naeruvine näol, pöördus poiss ümber ja langetas pilgu tema taga seisva lühikese tüdruku rosinasilmadesse.

„Preili Herb,“ ütles Taaniel kummarduse saatel. „Ma loodan, et minu valitud õhtuoode oli teile meelepärane.“

Tüdruk muigas tahtmatult. „Oli küll. Aitäh.“

„Ja kas ma võin uurida, millega ma teid ehk praegu saaksin aidata?“

„Ma kuulsin, et te olete osav tantsija,“ vastas Grace meelitlevalt, samal ajal süsimustaks tõmmatud ripsmeid plaksutades.

„Võib öelda, et mul on mõned kogemused omandatud,“ ütles Taaniel grammivõrra meelitlevamalt naeratades. Delarani jutuveski töötas oodatud kiirusel. Mitte liialt kiirelt – sel juhul oleks Grace juba õhtuoote ajal seda teadnud – ja mitte liialt aeglaselt, sest siis oleks Grace niisama mööda vuhisenud.

„Olgem ausad, ei ole just palju neid, kes suudavad enamat kui tüdruku varvastel talluda ja kaks sammu paremale, kaks sammu vasakule astuda. Te olete vist tõeline haruldus. Aga miks ma üldse selle jutuga tulin... Olete vist kuulnud, et mõne nädala pärast on väike tantsupidu-“

„Muidugi!“ katkestas Taaniel tüdruku jutu poolelt sõnalt ja virutas itsitama hakanud Janile rividesse,kes selle peale eemaldus. „Muidugi ma olen sellest kuulnud,“ kordas Taaniel. Neile räägiti sellest just tänases tunnis, et oktoobris toimub sügisball.

„Ja sellega seoses ma mõtlesin...“ Gracei hääl katkes ning ta lõi ujedust teeseldes pilgu maha Ta teeskles süütu olemist niivõrd osavlt, et isegi Taaniel oleks tema olemist uskuma jäänud, kui ta poleks äsja Hayleylt kõike Gracei kohta välja pomminud. Nautides tüdruku teadmatust tema teadmisest, otsustas poiss võrgutusmänguga kaasa minna.

„Ma saan aru.“ Taaniel haaras Gracei jaheda pisikese käe. „Preili Herb, kas te teeksite mulle seda au ja laseksite end sügisballil saata?“

Tüdruku silmis vilksatas võidutuluke. „Muidugi!“

„Aitäh!“ Taaniel tõstis tüdruku käe kõrgemale ja suudles seda, vaevu huultega käeselga puudutades. „Näeme hiljem.“

„Kohtumiseni.“ Nüüd imbus võidutunne juba Gracei häälest läbi.

Uuesti Jani kõrvale jõudnud, ei suutnud poiss kauem irvet tagasi hoida: „Plaan toimib.“

Like!