IV osa

  Kalmistud on alati head kohad, kuhu minna ja kus olla, Mõismäe kalmistu polnud erand. Suured põlispuud, mille tüvede vastu on toetunud lugematu arv leinajaid. Kooruva värviga pingid, kus on jalga puhanud ja mõtisklenud ka need, kelle omaksed pole just sellele surnuaiale maetud. Ja hauakivid... Mõni sammaldunud, mõni murenenud, mõnele on kullaga peale graveeritud luuletusi ja pilte, teisele seevastu pisut vaesemalt vaid nimi ja eluaeg. Hauaplatse on kümneid erinevaid. Kaetud lahkunu lemmiklilledega, kividega, et haua eest hoolitsemine võimalikult vähe vaeva nõuaks, iga päev uuendatavate lõikelilledega või umbrohuga...

  Ja vahepeal on igal kalmistul maapinnas suur auk ning selle kõrval mullahunnik. Auku sisse vaadates võib näha katkenud juurikaid, nagu katkeb ka elu. Samas on näha ka putukaid, kes sibavad kõigest hoolimata edasi, ning üritavad kohaneda uue auguga oma elus. Ja selliste aukude juurde kogunevad inimesed, riietatud musta ja pigistavad käes taskurätikuid või lilli.

„Anders. Maja on sinuta nii tühi. Ma arvan, et Marta pole ikka veel aru saanud, et sa oled kuskile kadunud. Alles eile ta tuli telefon käes ja ütles, et helistame arstidele. Las nad teevad Andersi terveks, sest ta ei viitsi enam üksinda mängida. Ja sinu vanaema arvas, et ma teen väga lolli nalja, kui talle ütlesin. Ning kaks päeva hiljem ta helistas ja uuris, millal sul oleks aega puid lõhkuma tulla. Anders, ta ei suuda sind unustada.“ Andersi ema Helena toetus oma abikaasa Viktori peale, kes naisest kinni võttis. Pisarad ei voolanud enam mööda naise nägu, pisarad said otsa juba samal päeval, kui Anders sur- ei, kui Anders lahkus. Siis nuttis ta alates telefonikõne lõpust, kuni magamajäämiseni, milleks ta ka rahustitelt abi pidi saama. Aga emasüda nutab ka siis, kui pisaravesi ei voola. Helena südamest olnuks justkui auk. Täpselt samasugune auk, nagu praegu tema eest maas. Ainus vahe oli selles, et kui maasoleva augu täitis kirst ja muld, siis tema südames olevat auku ei anna kuidagi täita.

  Andersi klassikaaslased olid tulnud. Tulnud olid ka mõned õpetajad, Andersi vanavanemad, sugulased, trennikaaslased, treener. Kõik, kes tundsid seda krutskeid täis noormeest. Kõik, kelle magamajäämiseelseid mõtteid vallutas üks ja sama noormees. Andersi parim sõber Kasper kõndis otsejoones Andersi vanemate juurde ja langetas pea. „Mul on kahju,“ pomises noormees. „Ma ei tea, mis Andersita saab. Ma oleksin pidanud temaga koos kooli tulema, nagu me olime rääkinud. Aga ma ütlesin, et mul on vaja mateks korrata ja ma tulin varem, ma ei tulnud temaga.“ Kahetsus voogas Kasperi häälest ja poisi hääl murdus

Kui ainult oleks ta Andersiga tulnud, siis oleks ta äkki autot näinud ja Anders oleks elus... Või oleks ta suutnud Andersi eest ära lükata ja Anders oleks vähem viga saanud. Või oleks ta kohe kiirabi kutsunud ja nad oleksid ta saanud päästa. Äkki oleks ta ise auto ette jäänud ja siis ei peaks ta siin sellist piina tundma, või oleksid nad poest läbi läinud, sest Kasperil oli suitsupakk tühi ja siis oleks see auto juba ohtlikust kohast mööda sõitnud või... oleks... oleks.. oleks...

  Helena kallistas poissi. „Ma ei süüdista sind. Sa pole milleski süüdi... Õnnetus juhtus ja aega ei saa tagasi keerata.“ Naine nuuksatas. „Sa olid Andersile väga tähtis, sa olid tema parim sõber. Mul on hea meel, et Anders sinuga kohtus. Mul on hea meel, et te sõpradeks saite...“ Naine tõmbus oma poja sõbrast eemale ja vaatas noormehe silmadesse. Silmadesse, mis olid täpselt sama karva nagu Andersi omad ja ta ei suutnud enam. „Andesta.“ Helena pööras ümber ja vajus uuesti Viktori käte vahele. Uued pisarad kuskilt tundmatutest allikatest leidsid tee ja tema peenikekeste sõrmedega käsi pigistas valget taskurätti, nii kuidas jõudis.

Üheksanda klassi tüdruk seisis koos teistega surnuaial ja vaatas, kuidas kirstu aina allapoole lasti. Ta teadis, et Andersi sõbrad ei saa aru, miks ta tuli. Aga ta teadis ka seda, et tõenäoliselt ei pane keegi seda tähelegi, sest nad olid sulgunud oma mõtetesse ja mälestustesse. Ka Laura tegi sedasama... Esimene kord, kui ta Anderst koolis nägi, olid ta põlved nõrgaks läinud ja ta naeratas endast kaks aastat vanemale poisile. Anders naeratas vastu ja Laura tundis, et ta sulab. See oli kolm aastat tagasi... Laura oli siis pisikeste pruunide patsidega tüdrukutirts ja Anders juba suur kaheksanda klassi poiss. Ning sellest hetkest alates oli Anders Laura elus. Pisarad voolasid lakkamatult, kui ta vaatas kirstu, millele Andersi ema kolm peotäit mulda viskas. Väikesed kivid mullas kukkusid vastu kirstukaant ja tekitasid õõnsa hääle. Laura teadis, et ükskõik millal ta kuuleb kukkuvaid kivisid, mõtleb ta Andersi matustele. Ükskõik millal ta näeb Andersi moodi noormeest, mõtleb ta temale... Laura ei julgenud Andersile tunnistada, et poiss meeldib talle. Ta ei julgenud ka Andersilt küsida, miks noormees enam ei naerata talle. Kui Laura kaheksandasse klassi jõudis, siis üks päev vaatas Anders temast läbi ja nende naeratustemäng oli lõppenud. Nüüd, kui lõpuks üheksanda klassi alguses oli Laura võtnud kokku oma julguse, küsinud sõbrannadelt nõu oli ta valmis uuesti alustama nende naeratusemängu ja seekord ka seda kaugemale viia. Aga Andersit ei tulnudki kooli ja selleasemel levis kulutulena uudis, et Anders on surnud. Nüüd surnuaial seistes võis Laura ainult kirstule naeratada ja mõelda, mis oleks juhtunud, kui ta oleks poisilt küsinud. Kui ta vaid oleks seda teinud...

 

Like! 5