Vahel ründab minevik meeletu jõuga. Täiesti ootamatult, nagu ikka, aga
nii tugevalt, et tahaksid istuda ja lugeda mõttes kümneni. Aga ei ole
mahti. Sest mäletused mässivad sind oma pehmesse udulõnga ja räägivad
sulle oma lõputuid lugusid. Lugusid, mida oled tahtnud unustada;
lugusid, millest mäletad killukesi; lugusid, mida muidu kardad
meenutada. Sa ei või iial teada, kus see sind tabab, mis selle esile
toob. Kõige ettearvamatum asi. Keegi naeratab, ja ongi kohal. Või
jalutad kusagilt mööda; või on kusagil mingi heli; või lõhn; või valgus.
Ei ole üldse palju vaja, et unustada end ja minna hulkuma minevikku.
Isegi kui ei taha. Enamjaolt ei taha.
Mõnikord lased siiski selle udulõnga endale ümber mähkida, vajud selle
soojusesse ning lased end ümbritseda kõigest sellest, mida ta sulle
räägib – nendest hetkedest minevikust, häältest ja tunnnetestki.
Kummaliselt meenuvad needki asjad, millede olemasolu sa enam ei
mäletanudki; ei uskunud, et kusagil sinus on veel tallel needki
mälestused – või on need ainult soovunelmad? Elad läbi hetki, mis jäid
tegelikult olemata, ent mida nii väga soovisid, et tegid need osakesteks
oma minevikust? Iial ei või sa selles kindel olla, kuidas asjad just
olid – sest minevik on just selline, nagu sa seda mäletad – kas
reaalselt või mitte...
...oled Sa õnnelik ,et see nii läheb?kõik peab ju enne selgeks saama,et miks ja milleks just nii ja....kas nii oli oli teatud hetkel õige ja põhjus põhjendatud,...ja siis...ootad südamerahuga seda õnnist aega,mis on niii ilus ja sa ei mõtle enam mitte kunagi nii,nagu sa olid mõelnud......
mulle üldiselt meeldib see jutt ja päris elus on ka nii,et kui suudad jätta oma kangesti soovitud soovunelma,nii väga ihaldatud tahtmise,olgu ta teeb sulle tohutu valu,sest sa oled ta ju nii ilusakas mõelnud....aga su elu annab sulle hiljem siiski parima,annab selle milleni su väikse inimese mõistus ei osanud küündida,ja siis sa näed.....
Nii ta on jahm...