Ma mõtlen minevikule. Kus tahaks palju asju olematuks teha - lihtlabaselt aega tagasi keerata ja muuta oma otsuseid, aga kahjuks ja võibolla isegi õnneks seda teha ei saa.
Vahepeal mõtlen, kui valesti ma käitunud olen inimestega, kes on mulle lähedased. Kellest ma ehk olen ilma jäänud, kuid siiski ümbritsevad nad mind ja ma tean, et nad mõtlevad ka minule. Kas just hästi või halvasti - see ei oma tähtsust, kuna ma tean et nad mõtlevad minule täpselt samamoodi, nagu minagi nendele.

Kas Sina mäletad oma esimest suudlust? Mäletad Sa oma esimest naljakat ja imelikku suhet? Mäletad ehk neid probleeme, mis tundusid Sulle kunagi ületamatud olevat? Ja kindlasti ei saa meist keegi unustada esimest armastust.
Jah *oeh*... Esimene armastus tõi Su ellu sära ja kära. Kõikvõimalikke mugavusi ja ebamugavusi. Ent kui Sa leiad end sellele armastuse mõeldes, tekib mul huvi, mida SINA mõtled :)?

Mina mõtlen unustamatutele õhtutele, mis kunagi veedetud sai. Ma mõtlen kui ilus kunagi oli ning kuidas see ilu kadus kaose sisse, tuhmus ja ühtlasi ka lahkus... Muidugi teeb meelt kurvaks see, kuidas üks selline ilus tunne nii järsult sai moonduda nii koledaks tundeks, mida kellelegi soovida ei tahaks. Muidugi teeb meele kurvaks, kui Sa endiselt tunned lähedust, mida reaalselt enam pole. Kindlasti teevad meele kurvaks ka mälestused, mis Sul olnud on.

Aga tead mis Su meele heaks jälle muudab? Kui Sa leiad end täiesti ideaalsest suhtest :). Mis absoluutselt minevikku ei meenuta ja kus ilu kestab kaua. Kui Sa leiad end sellisest suhtest, kus Sa saad sada protsenti kindel olla, et Sulle ei tehta haiget ja Sind toetatakse moraalselt kõiges mida Sa ette võtad :). Ka see muudab Su meele heaks, kui Sa jätad kõige ilusa meelde, mis Sul kunagi elus juhtunud on ning millele Sa tagasi mõelda saad. Ja tead? Sulle tekib naeratus näkku. :)

Ma julgen täiesti vabalt väita, et minevik on olnud ilus. Kohati tahaks nii mõndagi asja tagasi, aga minevikust ei anna muud võtta, kui kogemusi. Tuleb üle olla halvast ja mälestada imelisi hetki, sest kui Sa vaid halba mäletad, ei julge Sa väita sama mida mina.
Ma julgen väita ka seda, et ma olen paljude inimestega halvasti käitunud. Kas just tahtlikult või ei - see ei oma tähtsust, kuna ma julgen avalikult KÕIGE eest andeks paluda. Ja ma annan ka teistele andeks neid vigureid, mis kunagi mulle ning võibolla ka teistele haiget tegid.
Ma julgen väita ka seda, et ma püüan olla parem inimene, kui ma 2-3 aastat tagasi olin. Püüan paremini suhtuda teistesse ja võtta kõiki vastu nende heade ning veadega.

Ma olen õnnelik, et mind ümbritsevad ilusad ja inimesed, kes mulle nuga selga ei keera. Kindlasti on ka neid, kes seda kunagi tegid või tulevikus teevad, aga ma annan neile andeks. Inimestele peab aega andma, et nad realiseeriksid oma vigu. Võib-olla mitte kõiki, aga piisavalt palju, et viisakalt andeks paluda.
Ma tänan saatust näiteks selle eest, et mu kõik tuttavad, sõbrad ja parimad sõbrad on teineteisest niivõrd erinevad :). Minu silmis on see hea.
Ka see on hea, et mul on olemas Taavi, kelles ma saan alati kindel olla, et ta mind armastab. Ka mina armastan teda, vaatamata mu imelikkudele tujudemuutustele. Paljudel meist on närvid läbi. Kirjutades sõna "meist" pean ma silmis kõiki inimesi. Ka Sind, kes Sa seda loed. Kesiganes Sa ka ei oleks. Olgu Sul mõtteid, mis on kirjutatud tekstiga vastuolus või kooskõlas, aga siiski ma tänan Sind, et Sa lugesid seda.

Lõpetuseks tahaksin edastada inimestele sellist sõnumit:
Palun ärge pidage viha, vaid armastage ja naerge. Olge julged, aga mitte hulljulged. Ärge kartke surma, vaid võtke elust kõike mida võtta annab (välistades siitkohalt narkootikume ja alkoholi). Ja viimaks, kui te teete otsuse, siis olge täiesti kindlad selles, et te ei kahetse seda kunagi..

Aitäh...

Like! 5