Oma elutee kevade lävel,
ma ei mossita nutusel näol
vaid naeratan pisaraist läbi
lasen kukkuda õhtusel käol.
Otsin silmi ,mis siiramad sõbrad
kindlalt peos hoian kallima kätt,
olen tugev ,sest vahel on vajalik
kõige valusam hüvastijätt.
Hoian õnne ,kui olen ta leidnud
kuigi vahel ka ootama pean.
Maailmas kehtib ju tasakaal,
mis ise kõik korda seab.Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust?
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas rusutult must?
Kogu elu üks lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust.
Ära kunagi eneselt päri,
kas tasub kaotada naeratust?
Väljas tänaval ükskõiksus rajab,
tasa esikus avaneb uks.
keegi ikka su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks...

Like!