Teisipäev: Sain lõpuks ometi ratsutama. Nii kaua olin seda juba oodanud. Võisin valida kolme suure poni seast. Võtsin pegasuse, kes oli kunagi võistlushobune, nagu hiljem välja tuli. Sain sellest juba ratsutamise ajal aru, sest ta reageeris sitaks hästi reiele, mille peale need hobused, kellega mina Eestis siiamaani ratsutanud olen, teist nägugi ei tee. Sain terve suure platsi peal end vabalt tunda, sest ratsutasin üksi. Mõne hetke pärast pidin aga kurdiks ehmuma, sest olin keskendunud ja järsku vaatasid mulle Kathi ja Christin vastu. Christin oli nagu avatud raamat. Kõik mis ta mõtles jõudis mulle telepaatilisel teel kohale: Juudas, ta sakib ju täiega. Miks tal külgratsmeid pole?Seda ütles Kathi ka, et parem oleks külgratsmetega, aga kui nad nägid, et räägivad seda seinale, nad lahkusid. Kappasin rahumeeli edasi tehes vahel ka volte ning vahetades allüüre, kord traavile kord sammule. Ilmselgelt pärast seda Christin ei salli mind, sest alatihti ta vaatab mind sellise näoga nagu mõtleks: oh heldeke, jälle see Sandra siin, oma elu pole sul või???No ega ikka ei ole jah siin pommiaugus. Mitte midagi siin ei ole.. kõik on Grömitzis, 5 kilsa kaugusel. Kino – puudub, keelekool – puudub, noored – puuduvad. You name it, that is missing.Kathi on tore, tema võiks kauemakski jääda, Christin võiks minupoolest praegugi kodu ärq minna.
Õhtusöögiaeg. Meie kolm, Kathi, Christin ja mina, istusime laua taga ning pugistasime oma õhtuleiba (vahemärkus: siin süüakse õhtuti õhtuleiba, mitte sooja toitu. Soe toit on vaid lõunaks) kui mingi kärbes lendas mu ninale. Ajasin ta minema ja vaatasin enda kõrvale – no tore, kaks kärbest tegid väikseid kärbseid juurde. Seda ma mõtlen, et kuis neid koguaeg nii palju on, et ära tappa ei jõua.

Kolmapäev: Täna pidi Yannick lasteaeda minema. Ma olin selle üle väga rõõmus, sest arvasin, et seetõttu tuleb mul vähem tööd, aga kus sa sellega. Pean teda pärastlõunati vaatama.
Seega, kuna mul hommik vaba oli, siis otsustasin jalutama minna, et ehk on mõni pood ka siinkandis. Väheusutav muidugi. Kõigepealt mõtlesin, et täiendan oma hommikusööki ja lähen võtan pitsa, aga ülbe pitsamees ütles, et enne 12 ärgu ma oma nägu sinna näidaku, kui muud ei taha. Läksin pettunult minema. Kõndisin teisele poole, sest olin ennist ka seal üht söögikohta märganud. Vaatasin väljas menüüd ning otsustasin burksi kasuks, sest see oli kõige odavam. Kõrvale võtsin multivitamiinimahla. Lahkudes keerasin paremale, et kaeda, kas seal võiks mõni pood peituda. Muidugi mitte. Ainult turismipunkt, aga sinna ma minna ei viitsinud. Jube laisk eks.

(Kui meil on botaanikaaed, siis neil siin on "õlleaed".)

Tänaseks aitas, otsustasin koju tagasi minna.
Lõuna ajal nägime seda legendaaraset Ottot, kellest tüdrukud räägivad koguaeg, aga keda veel nähtud pole. Mõlemad tsikid tutvustasid end, aga mina olen eestlane, ega ikka vägisi oma nime ei sunni, kui just ei küsita. Otto on nimelt mingi handyman nii-öelda parandab mida vaja ja puhub lehepuhuriga kõik lehed minema.
Minu esimene mõte teda nähes oli: Mis kuradi Otto, ehtne Fritz ju!! Kergelt trulla, traksipüksid (töömehe riided) ja vähesed hallid karvad peas.
Lõunasöögiks telliti pitsa, sest Martin (peremees) pidi süüa tegema, aga noh, mehed - vähesed neist mõistavad vaaritada.
Õhtusöögilauas toimus jälle kärbseporno. Mis ürgne tung on kärbestel söögilaual karata? Vahepeal tekkis mul ka mõte, et ehk on need mingid downisündroomiga kärbselapsed, kes on suureks kasvanud ja nüüd müravad (kes ei tea mis downisündroom on, see teeb vikipeedia lahti), aga selle mõtte matsin ma ruttu maha.

Neljapäev: Täna sai lõpuks ometi poodi! Kirjutasin välja asjad, mida vajan ning viskasin märkmiku kotti. Käisin pesus, vahetasin riided ja seadsin koti valmis. Väljas sadas vihma, nagu pea iga päev. Mõtlesin, et kas peaks oma vigase vihmavarju kaasa võtma või mitte. Otsustasin mitte võtta, sest ei ladistanud veel päris. Muidugi selle aja peale, kui ma alla korrusele jõudsin, hakkas. Pidime all, köögis, käima, et võtta ostudenimekiri ning siis tagasi üles. Juba märg. Nüüd aga saime mõnda aega Alexandrat oodata, kes oli kadunud. Raha oli veel vaja ning infot, mida veel osta. Varsti oli meil kõik olemas mida vaja ning sõit võis alata.
Käisime joogilaos, kust ostsime umbes 8-9 kasti jooke. Õunamahla ja vett. Pärast läksime teise lattu, kust sai odavalt muid kaupu. Lõpuks ometi sain ka midagi head omale osta. Aga võtsin omaks ka tõsiasja, et vabal päeval pean sinna tagasi minema. Enamus mu nimekirjas olnud asjad jäid veel ostmata. Peagi võis alata sõit koju.
Kuna praktikandineiud olid tööl, pidin ma üksi sööma. Otsustasin seekord müsli, helveste ja õuna segu kasuks. Valasin peale piima ja lasin heal maitsta. Üle jäänud õunaosad viisin hiljem hobustele. Aga muidugi ei saa mainimata jätta, et jälle toimus köögis kärbsek*** (kes aru said need lugegu sõnaga see välja..), seekord aga minu pusa peal. No mis vajadus on minu seljas oma asja ajada? Oh neid ullikesi.

Reede: Täna sain jälle ratsutada. Võtsin taas Pegasuse, sest Efi ja Helma olid juba platsil mingite piffidega. Pidin kahjuks sinna minema, kuigi tahtsin üksi platsil ratsutada. Kathi oli lubanud mul ilma külgratsmeteta sõitma minna aga Christin lausa sundis mind külgratsmetega sõitma. No on piff noh.
Peagi küsisid platsil olnud piffid, et kas ma ratsutan Westerni. Mida hekki nagu, milles see veel väljendub? Ma olin ikka suht segaduses. Siis hakkasime me sainkat puterdama. Pool saksas pool inkas. Ühesõnaga suutsin lõpuks öelda, et ma pole mingi cowgirl ja ratsutan nii nagu nemad. Lisasin veel lõppu: I suck at this, I know. Aga kurat, mul pole ju siin treenerit, keegi ju ei ütle ka, mida ma valesti teen. Lasin siis samas vaimus edasi. Kui nad ära läksid platsilt olin jube õnnelik, et terve suur plats viimaks minu on.
Õhtul sõime koos perega üleval. Seekord ei pidanud kärbsepornot pealt vaatama. Õhtusöögiks taas pitsa.:)

Laupäev: Pidin taas poisse hoidma. Seekord mõlemaid. Alguses mängis suurem üksi üleval korrusel ja meie Yannickiga all. Hiljem tuli ka tema alla ning me hakkasime telekat vaatama. Pidin neile teada andma, et ema lubas ainult pool tundi telekat vaadata ning kahte kanalit. Esialgu püsis kõik piirides kuni mul käsi vääratas ja nupuga valele poole läksin. Seega nägid nad, mis tuli kanalilt, mida nimekirjas ei olnud. Nojah, kuna see oli multikas siis oli mul suht suva ja lubasin. Hiljem sain aru, et poleks vist pidanud ikka, mingi roppsõna esines seal. Sealt nad neid lollusi siis õpivadki!! :D
Ise tegin ma samal ajal mingitest nuppudest laeva. Suht äge mäng, aga lapsed leiavad selle igava olevat.
Pärast telekavaatamist hakkas mul igav. Otsustasin köögis veidi koristada. Nõud pesumasinasse ja ülejäägid külma. Aga oh oi kurja, normaalset kaussi ei olnud, mingid imelikud vaagnad ainult. Saatsin kartulid kukele ning jätsin lihtsalt pliidi peale, küll Alexandra ära paneb kui koju tuleb. Vaatasin kella. Neli läbi viis. Normalbiit, nüüd vaid 1.5 tundi veel ja ma pääsen! Läksin tuppa ja mis toimus – padjasõda! Kartsin, et varsti hakkab jälle mõni nutma, aga seekord läks enam-vähem õnneks.
Siis leidsid aga mõlemad, et jube tore oleks lasta mul paberist lennukeid teha ja ise neid mööda tuba laiali loopida. Terve suur tuba oli nagu lennuväli, selle vahega, et maandumisrajad ei olnud kindlaks määratud, vaid seal, kuhu lennuk nina ees maandus.
Suuremale õpetasin lõpuks, kuidas ise lennukit teha. Jee! +1 punkti mulle selle eest.
Kasutatud kortsus paberid võtsin endale, küll ma nad täis kirjutan.
Õhtul istusime mõlemad Kathiga meie toas. Telekas mängis taustaks ning arutasime hobuste ja ratsutamise üle. Nimelt sain nüüd lõpuks ometi teada, miks peab Pegasusele kindlasti külgratsmed peale panema. Just nimelt traavi pärast. Kui ta traavi teeb, tõstab ta oma kaela väga kõrgele õhku, keegi ei tea miks. Võib-olla pidi ta eelmise omanikuga niiviisi tegema ja nüüd on komme sisse jäänud. See aga, et ta kaela taevasse tõstab on talle väga paha, sest tal on lihased, mis peaks olema kukla peal, hoopis kaela peal, seetõttu on tal ka paksem kael kui peaks. Lisaks see kaela õieliajamine pidi ka kuidagi seljale hakkama.. vist. – Midagi siukest ühesõnaga. Päris täpselt ei mäleta ka, mis keiss olining lisaks läksid mõned sõnad, ilmselt olulised, kaduma keelebarjääri tõttu.
Lisaks rääkisime ka, kas ma saaks ka siin pärast põhikooli hobumajandust õppida. Saaks, aga selleks peaks ma oskama juba sitaks hästi ratsutada, sest nad võtavad vastu neid, kellel on talenti ja kes seda tõeliselt tahavad. No mina tahan, aga ma ei usu, et mul talenti on, sest oskusi napib. Kathi mainis, et võib mulle vahepeal trenni anda. Kuna olin veendunud, et Kathi on super ratsutaja, kuigi ise seda nägemata, olin otsekohe nõus.
Meie jutu lõpetuseks andis Kathi mulle ühe ratsaraamatu lugeda, aga loomulikult on see saksa keeles, nii et läheb raskeks.

Ahjaa, Yannick on käituma õppinud. Hakkab juba harjuma vist. Enam ei saada väga oma toast minema ja vabandab ka, kui haiget teeb. Ega jah, vahepeal on päris karmid mängud meil siin. Eelmisel nädalal oli käe peal sinikas, sel nädalal korjasin jala peale ühe.:) Lisaks nikastasin omal õla ära kui batuudilt rämedalt alla lendasin. Aga noh, juhtub ikka.

Pühapäev: Terve päeva istusin vihmahirmus oma toas, kuigi tahtsin poodi minna. Aga tüdrukutega sai räägitud, et läheb hiljem võib-olla autoga. Ei, peab ikka load siin ära tegema, sitaks hea oleks olnud praegu auto võtta ja poes ära käia. Neiud läksid koos siinse sünnipäevalapsega (mul meenus alles nüüd, et oleks pidanud õnne soovima) ratsamatkale.
Kui kell oli juba viis, oli ütlematagi selge, et poodi ei minda. Mu „ütlematagi selge“ arvamus leidis kinnitust Kathi sõnade näol. Selle asemel aga tahtsin hoopis ratsutama minna, sest eile lubas Kathi, et annab mulle trenni kui tal aega on. Niisiis leppisime kokku, et pool6 hakkame pihta. Panin selleks ajaks hobuse valmis ja suundusime platsile. Kathi tuli ka peagi. Tore, ma sain teada just, et ma olen kaks aastat ratsmeid valesti käes hoidnud. :D:D:D Nüüd tuleb ümber õppida :)Seda hakkan homme ka harjutama. Ilmselt siiski üksi. Me võtame peatükk-peatüki haaval. Ühel päeval ratsmed, siis jalad, siis terve istak ja siis hakkame neid fancymaid asju vaatama. Aga kui Kathil aega pole ja üksi ratsutama pean, siis kordan üksi juba õpitut.
Nüüd olen aga läbi nagu läti raha ja suundun peagi unedemaale. :)

Esmapäeva kohta pole ühtegi mäget, sest see oli jubemõttetu päev. Ja vaadake ka eelmist postitust, ning kirjutage. :)

Like! 5