Kaneeli, mis jõudis Euroopasse tänu roomlastele, on kasutatud aastatuhandeid. Nimetus pärineb keskajast, ladinakeelsest sõnast canna (pilliroog), mis vihjab kaneelikangide kujule.

Esialgu kasutati kaneeli enam ravimites ning ka usu- ja maagilistes riitustes. Oma kullavääringus hinna tõttu said seda aga pikka aega endale lubada vaid jõukamad ülikud. Kaneeli saadakse loorberiliste perekonda kuuluva kaneelipuu mitmete eri liikide sisekoorest. Pärast korjamist lastakse koortel kuivada, aja möödudes tõmbuvad need rulli. Neid üksteise sisse lükates saadakse kaneelikangid, mis on ühe enamkasutatava maitseainena müügil nii tervelt kui ka pulbriks jahvatatult.

Kaneeli maitse on iseloomulikult aromaatne, veidi magus, kuid samal ajal ka mõrkjas. Maitse annab sellele vürtsile eeterlik kaneeliõli, mida kasutatakse ka iseseisvalt nii meditsiinis kui ka toiduainetetööstuses. Väärtuslikem kaneel saadakse ookerkollast värvi õhukese koorega Tseiloni ehk “tõelisest” kaneelipuust (Cinnamomum verum). Punakaspruun Hiina kaneelipuu (Cinnamomum cassia) ehk kassia koor on tihkem, tugevam ning mõrkjam. Mida õhem on aga koor, seda mahedam on kaneeli mait

.

Toime tervisele

Kaneel on rikas antioksüdantide poolest ning kaitseb organismi rakke vabade radikaalide kahjustuste eest. Vabade radikaalide liiaga seostatakse südame-veresoonkonna haiguste ja teatud vähivormide teket ning ka inimese üldist kehalist vananemist. Kaneeli antioksüdatiivne toime suureneb kokkupuutes kõrgemate temperatuuridega, mistõttu on seda hea serveerida soojades roogades ning jookides.

Kaneelile on omistatud ka põletikuvastast ja mikroobide kasvu pidurdavat toimet. Seda on pikka aega kasutatud teiste maitseainete kõrval toiduainete säilivusaja pikendajana. Neid uskumusi kinnitavad ka tänapäevased uuringud, mis näitavad kaneelis sisalduvate komponentide pidurdavat toimet teatud mikroorganismide kasvule.

Hiljutise meditsiiniuuringu järgi võib kaneel osutada tõhusaks Helicobacter pylori ravis tänapäeval kasutusel olevate antibiootikumide kõrval. H. pylori on seotud mitmete maohaiguste, sealhulgas haavanditega, mistõttu on bakteri ohjamine ülioluline.

Viimastel aastatel on intensiivistunud uuringud kaneeli toimetest suhkrute ainevahetusele ja insuliini tundlikkuse tõstmisele, mis on seotud 2. tüübi diabeedi üha suureneva levikuga. Laborite loomkatsed on näidanud häid tulemusi kaneelikoorest saadud erinevaid komponente sisaldavate preparaatidega, mis lubab loota sama ka inimeste puhul. Kuigi kaneeli ja selles  leiduvate ainete toimed meie organismile vajavad veel täpsemat selgitamist, soovitatakse diabeetikuil lisada oma päevamenüüsse vähemalt teelusika jagu kaneeli.

Jahvatatud kaneel on ka mangaani ja raua allikaks. Mangaan osaleb mitmete ensüümide ning ainevahetuse protsessides. Rauda vajame aga esmajärjekorras hapniku transpordiks. Samas imendub taimne raud paremini koos C-vitamiiniga. Seda tasub eriti meeles pidada taimetoitlastel ning punast liha harva tarbivatel isikutel.

Rääkides vajalikest kiudainetest, mõtleme ilmselt harva maitseainetele. Üllataval moel moodustavad fiiberained aga üle poole jahvatatud kaneeliportsu kogukaalust. Nii saame ühest teelusikatäiest kaneelist, mis kaalub ligikaudu 2 grammi, 1,3 grammi kiudaineid. Päevane kiudainete vajadus on ligikaudu 25 grammi.

Tööstuses lisatakse kaneeliessentsi erinevatele toiduainetele ja ka hambapastadele, et anda neile meeldiv maitse. Mõnel võib aga kaneeliessents tekitada suu limaskesta ärritusnähte ning põletustunnet. Tundlikumad on just vanemaealised naised ja väikelapsed.

Kaneel toitudes

Euroopas ja Põhja-Ameerikas on kaneel kasutusel põhiliselt magustoitudes. Idamaades, Põhja-Aafrikas, aga ka Kreekas kasutatakse kaneeli lisaks lihatoitude ja riisi ning teiste soolaste roogade maitsestamiseks. Jahvatatud kaneeli tasub lisada söögivalmistamise lõpus, sest pikal kuumutamisl muutub see liialt mõrkjaks. Seevastu võib kaneelikange kuumutada pikemalt. Kaneelikangid annavad toidule pehmema nüansi kui jahvatatud vürts ning kaneelile iseloomulik aroom ja maitse püsivad kooretükke kasutades kauem. Meeles tuleb pidada, et kaneel säilitab oma terviklikud maitseomadused hoituna kuivas ning valguse eest kaitstuna.

Talveõhtutel, aga ka varakevadistel pori- ja vihmamärgadel päevadel, toob kannutäis aromaatset kaneeliteed endaga päikeseriikide soojust ja hõngu, toites nii meeli kui ka keha.

Maitsev riisiroog

Sulata potipõhjas tasasel tulel supilusikatäis võid, milles kuumuta minuti jooksul pidevalt segades üks-kaks keskmist kaneelikangi (olenevalt sellest, kui tugevat maitset soovid). Seejärel lisa pisut köömneid, kurkumit, paar nelgitera ning soola ja basmati riisi vastavalt sööjate arvule ning kuumuta veel paar minutit. Lisa riisi kogusest kaks korda suurem hulk vett või ka puljongit, kata segu kaanega ning lase tasasel tulel valmida, kuni riis on paras. Jälgi, et riis ei muutuks liiga pehmeks, sest siis kaotab ta osa kasulikest omadustest. Neil, kes ei pelga magusamat maitset, tasub katsetada ja lisada koos veega supilusikatäis või paar heledaid rosinaid.

Like! 1