Tihti ütleme "ei armasta",
aga hinges jooksevad meil pisarad.
Tihti ütleme  "vihkan",
kuid ainult selleks
et ise usuksime seda.
Tihti ütleme "hüvasti"
kuid samas lootes teda
veelkord näha.
Me ütleme "mine ära"
selleks, et inimene ei näeks
meie pisaraid.
me ütleme "mitte kunagi"
kui teame, et seda juhtub veel.
Me ütleme "olen sust üle saanud"
kui kardame tunnistada oma tundeid.
Me ütleme "olen sind unustanud"
kui mõtted inimesest on alati.
me ütleme "kustutasin ta nr. ära"
kui mäletame seda peast.
vahest me ei saa öelda "armastan"
sest kardame vastust.
me palume,et meid jäetakse üksi
kuid tegelikult vajame kellegi tuge.
Me loodame,
kuigi pole eriti mingeid võimalusi.
me ootame,kuigi teame
et meid on juba unustatud.
me unistame teades,
et seda mitte kunagi ei juhtu!

Like! 1