Nno uus osa againn!!:D Hinnake roheliste näpukestega,kommige ja lugege kaaikka:D

                      

Head lugemist!

 

Eelmises osas: Igatahes hakkasin ma vaikselt tema poole jalutama kuid äkitselt tardusid mu jalad täielikult ühe koha peale paigale.Martinile hüppas kaela mingi tibi ja suudles teda.

,,Sellepärast sa nii tegidki ,jah?’’karjusin ma Martinile,endal pisatad voolamas

Martin lõpetas selle tibiga ilamise ja vaatas mulle lihtsalt lolli näoga otsa.See ajas mind endast veel rohkem välja,ma keerasin kanna pealt ümber ja jooksin minema.Üritasin leida Kristiinat,et talle teatada oma lahkumisest,aga teda polnud kuskil.Nagu arvata võib polnud mul ka mingit tuju teda otsida ja ma jooksin lihtsalt kõige otsemat teed sellest majast välja,jooksin lihtsalt teadmata suunas.Ma tahtsin sellest kõigest eemale saada..eemale sellest õudusest siin.Lõpuks jäin ma seisma,mu jalad lihtsalt ei kandnud mind enam ja ma laskusin põlvili.Pisarad voolasid mööda mu põski alla,ma ei suutnud ikka veel uskuda,et ta mulle nii teeb.

,,Kaisa,anna andeks see ei olnud üldse nii mõeldud!’’kostis hääl mu seljatagant.Ma tõusin püsti ja vaatasin Martinile kibestunud näoga otsa.

,,Miks?Miks sa seda kohe öelda ei võinud,et sul teine on?Miks sa pidid mind piinama nii?’’pildusin ma välja arvutult küsimusi mille peale Martin lihtsalt vaikis.

,,Kuule..’’proovis Martin midagi öelda,kuid ma katkestasin teda.Ma ei tahtnud rohkem vabandusi.

,,Ole lihtsalt vait!Ma ei taha,et sa mulle enam haiget teed.Olgu neetud see päev mil ma sind nägin!’’karjusin ma Martinile kõik näkku ja tegin katse minema joosta,kuid mis mul ei õnnestunud.Martin tõmbas mu enda haardesse ja üritas mind rahustada.

,,Kuradi sitapea,mis inimene sa selline oled?Kõigepealt jõlgud mingi tibiga ringi ja siis tuled mind kallistama?Tõmba minema mu juurest!ma vihkan sind,kas kuuled VIHKAN!’’

Ma üritasin ennast lahti rabeleda kuid see ei õnnestunud.

,,Kurat võtaks!Kas sa kuulad mind ka üldse?Rahune!Tahad kuulda põhjust miks ma suga koos olla ei saa?Seda sa tahad?’’karjus Martin nii,et mu kõrvad pidid otsast kukkuma.

,,Ma ei taha midagi kuulda!’’sosistasin ma vaikselt.

,,Mul on vähk!Said nüüd oma tahtmise?’’küsis Martin,ka temal voolasid pisarad.

,,Mida?’’küsisin ma ehmunult, ,,Misasi sul on?’’

Martin ei vastanud enam midagi.Ta kõndis mu juurest lihtsalt minema.

,,Oota palun!Palun,Martin,oota!Ma ju ei teadnud!Palun oota!’’karjusin ma poisile järele joostes.Martin,aga ei oodanud,ta kõndis muudkui edasi nagu mind polekski olemas.

,,Palun oota!’’palusin ma poissi veel viimast korda,seda mis edasi juhtus ma enam ei mäletanud.

**

 

,,Ou,kuuled vä?’’kilkas üks tüdruku hääl mu kõrval.Ma avasin tasakesti silmad ja nägin Kristiinat kes mu kõrval kükitas.

,,Kus ma olen?’’oli esimene küsimus mis üle mu huulte lipsas.

,,Minu juures,koju ma sind ju transportida ei saanud,su vanemad oleks meid mõlemaid maha löönud,aga jätame nüüd selle,mis sul üldse juhtus?Leidsime Keviniga su kuskilt rohu seest,magama jäid vä?Olid mingi hullema laksu all vä?Oh,mida sa võtsid,anna mulle ka,ma tahan ka lihtsalt lampi magama jääda?’’päris Kristiina mu käest küsimusi mille vastust ma isegi ei teadnud,võibolla ma lihtsalt ei tahtnud vastuseid teada,aga võibolla ma siiski ei mäletanud neid.

,,Misasja?Mina ja rohu sees?Kust ma sinna sain?Ja kes Kevin on?’’pärisin ma vastu.

,,Häh,ja mina pean seda teadma mida sina seal tegid a no ja kui sa juba küsisid siis Kevin on üks ülimalt tore poiss kellega ma peol kohtusin?’’vastas Kristiina naerdes.,,Davai,aja kark alla ja lähme viime su koju nüüd,äkki su vanemad lähevad päris soojaks muidu peast.’’sädistas Kristiina kiiresti.

Tegime veel Kristiina juures kiire hommikusöögi ja hakkasime siis minu maja poole liikuma.

Poole tee peal välgatas mul järsku midagi pähe.

,,Martin,issand Martin!’’hakkasin ma hüsteeriliselt karjuma.

,,Martin?mis Martin?Mis temast?Kes ta on?Kus ta on?Mida sa ajad Kaisa?’’tuli jälle Kristiina poolt küsimuste sadu.

,,Kuule,sorry,mul tõesti pole aega praegu rääkida,hiljem helistan sulle,eks?Ma pean praegu minema.’’vudistasin ma ruttu Kristiinale kõik ette ja jooksin kõrvaltänavale.

Lõpuks jõudsin Martini maja ette,hetkeks mõtlesin mida ma poisile ütlen ja lasin siis uksekella.

Ukse peale tuli natuke vanem naisterahvas nutetud silmadega.Jäin naist suu lahti vaatama..jah tõesti suu lahti!Imelik,eks?

,,Saan ma aidata?’’küsis naine väriseva häälega.

,,Eeh,ma vist eksisin majaga,otsin Martinit aga ei usu,et ta siin elab.’’mõtlesin mu ruttu midagi välja,see naine oli tõesti hirmuäratav ja mul polnud mingit tahtmist temaga enam vestelda.Ma astusin aiavärava poole kui kuulsin järsku,et naine üle terve tänava nutma pistis.

,,Martin!Minu Martin!Minu kullake on haiglas!’’rääkis naine vaevaliselt.

 

 

 

Like! 11