Kallis, ma igatsen Sind.

Ma istun ning vaatan vanu pilte. Pisarad voolavad mööda põski alla. Ma tunnen, et ei suuda enam ning asetan pildid lauale tagasi. Tõusen toolilt ning kõnnin kööki. "See korter on nii tühi ilma Sinuta," sosistan ma nii vaikselt.

Avan kapi ukse, võtan välja kohvi ning panen kaks lusikat kohvimasinasse ning lisan vett. Nüüd on vaja ainult oodata, kuni kohv valmis saab. Seniks istun laua taha, vaatan köögi aknast välja ning vajun taas mõtetesse. "Jälle üks surm. Miks küll nii?! See pole aus, me saime ju nii vähe koos olla, Sa poleks tohtinud surra!" Pisarad voolavad mööda põski alla.

Kohv saab valmis, valan selle oma lemmikkruusi, mille Sina mulle kinkisid. Aurava kohviga kõnnin tagasi enda tuppa. Istun laua taha, laual on pildid, meie pildid. Taas vaatan neid pilte, kõrvale rüüpan kuuma kohvi, mis kõrvetab, kuid hetkel see ei muserda mind, mul füüsiline valu ei ole võrreldav vaimse valuga, mis mind seestpoolt põletab.

Olles kohvi ära joonud, korjan pildid kokku ning panen oma käekotti, kuhu viskan veel hooletult mobiili. Edasi suundun koridori, kus panen jalga kingad ning keeran ukse lukust lahti. Väljun ning lukustan enda järel ukse, ma ei suuda olla lukustatud nelja seina vahele, see just kui lämmatab mind, selline tunne on nagu tõmbuksid seinad kokku ning lagi vajuks pähe, kohutav.

Ma ei märkagi, et oma jalutamisega olen ma jõudnud surnuaiale, jälle. "Miks ma alati siia jõuan?" küsin ma endalt. Ma võtan istet pingil, mis on Sinu haual. "Kurat!" kisan ma mõtetes ning samas palun andeks, sest ma olen ikkagi surnuaial, olgugi, et ma pole kunagi eriline usklik olnud, kuid siiski, asi on põhimõtetes.

"Kallis, ma oleks Sinu asemel enda elu andnud, Sa tead seda! Miks ma küll saatsin Sind poodi, mina olen selles süüdi, et Sind nüüd minuga pole, MINA oleks pidanud olema see, kes auto alla jäi, mitte sina, kallis" mõtlen ma taaskord pilte vaadates. "Ma nii igatsen Su kallistusi, Su suudlusi. Mitte miski ei suuda Sind asendada ju!" Jälle voolavad pisarad mööda mu nutust õhetavaid põski alla.

Tunnid mööduvad seal pingil istudes ja nuttes. "Omaette on ka äge rääkida," mõtlen ma lõpuks. Viimaks olen ma jõudnud nii kaugele oma mõtetega, et ma suudan tunnistada, et mul pole Sind enam ning et ma ei saa rohkem tunda Su sooje kallistusi ning kirglikke suudlusi, ma tean, et ma jään neid igatsema, kuid ma tean ka seda, et Sa tahaks, et ma oma eluga edasi läheks ning elaks ka Sinu eest. Me jääme üksteist edasi armastama ning ma ei unusta Sind kunagi, kuid ma pean uuesti alustama, taas oma elu varemetest üles ehitama ning uuesti armastama õppima.

Panen pildid oma käekotti ning otsustan lahkuda. Ma kõnnin minema, lauldes tasakesi 1st Lady laulu "Missing You" .

Like! 1