Olen ise muutunud,või lihtsalt tundub nii?Ma ei taha,et tervis nii käest ära läheb.Ma ei saa midagi teha,kui mootor vahel nöögib.Tahan ikka näha oma kahte nooremat last täiskasvanutena ja kallist lapselast ikka süles hoida ja nunnutada.Seda ei tea,kas ikka suudan vastupidada.Ootan lapselast igapäev pikisilmi koju!Ausaltöeldes kardan kohutavalt isegi õhtuti magama jääda,et äkki hommikul ma enam ei tõusegi......

Like! 1