Tumedus mu hinges ei lase lahti
merevaigusilmadest,
mis saadavad läbi öö, läbi päeva, läbi unesaaga.
Teraselt, teravalt, külmrelvaselt
päiksetõusus hõõgumas
kuldne, punetav ja pruun
peegeldavad valgust, hinge ennast ei näe.
Peeglist käivad läbi suitsusiud
ja varjud,
mõrased meelemaigud ja –petted,
eelmise elu meeletus.
*„Kui mul oleksid pikad küüned,“
hingeõhuta limpsan su kukalt,
liiv langeb süvikusse,
„vajutaksin su kõrile punased verepiisad,“
ja sa vaatad mu marmorlikult mosaiikseid käsi,
antiikseid, iidseid, küüntest nüsituid.
Ussilikult soomusjad
sõrmed tõmbavad su pea kuklasse ja
pärani silmil näed joovastudes tumedat merevaiku.
On öö.
Ma ei hinga.
Oled mu loitsu all nõnda kergelt,
et viskan su eemale ja sukeldun
liivaluidetest käikudesse,
mille lõpust ei paista valgust. Vaid peeglid hoiavad pilku
merel ja maal, kõrbeval rohul põuapäikeses,
kaljunukkidel ja tormi teravatel sakkidel,
nõelavoolijatest hukkajatel, kirstuääres puhkajatel.
Neil kõigil, kes mu pilgu ees kahvatuvad,
hingavad kohe mu vere enese omaks.
Neid on piisavalt.
Liialt palju.
Vääriline pole keegi.
On päev.
Tunnen oma roiskuva keha lehka.
Päikeses on silmad valged ja laibased. Labased.
Nahk koorub, lõheneb,
ootan.
Lepin väärituga, valin ja korraldan,
su juurde sosistan ja suitsu sees peatun.
Sinu silmis on juba merevaik,
oled ära tehtud, mulle kummardud.
Janu on nõnda kuldne, et räägib tõtt, kuis vääringi vaid
sinu kiirelt alistuvat pilku.
Väljakutsed on elavatele.
Mina…
kuni elan ma veel suren.
On öö.
Meri väriseb tülgastusest.
Taas olen allunud oma isule, janule, ihale,
soovile näha enda silmi läbi sinu vere ja naha.*
Tumedus mu hinges ei lase lahti
merevaigusilmadest.
Korjasin need viimase päikesetormi ajal
sinu südame sisse ja laksatan seda nüüd
kinni ja lahti,
kinni ja lahti,
kinni ja lahti
kuni hinged katki kriiksuvad ning jäävad vaid
merevaigusilmad

Like! 1