Vahel olen kui valge kajakas
Kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril
Ja otsib kohta kuhu peatuma jääda
Et puhata ja tunda end jälle värskena
Kajakas,kes leiab vahest mõne üksiku kala –
Elada on ju vaja...

Vahel olen kui päike
Särav ja soe
Hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
Täis meeletut hellust ja valgust
Tahaks,et kõigil siin ilmas oleks hea
Ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...

Vahel olen kui kuu
Veidi külm ja kauge
Kuu mille ümber särab küll palju tähti
Kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele...

Vahel olen kui tuuleiil
Mis õrnalt kohiseb su kõrvus
Sasib su juukseid
Vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele
Tuul mis uitab üksi aasal
Tuul mis tahaks sinugi kaasa haarata ja hoida...

Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all
Veidike kuum ja veidike torkiv
Aga meeldivalt mõnus et teda igatseda kui ta su talla alt kaob
Rannaliiv mis joonistab vagusid
Ehitab torne
Ja pudeneb su käest kui peod avad...

Vot olengi selline...

Unistav
Mõtlik
Veidike omapärane
Vahel väga kurb
Vahel piiritult õnnelik
Vahel üksik kuigi mu ümber on palju inimesi
Vahel liigagi sõbralik – terve maailma sõber

Olen jah selline
Olen rahul et olen
Ja tahangi olla

pisut keeruline küll...

mis teha...

Like! 7