Komme jõuludeks ja aastavahetuseks kuusk tuppa tuua on eestlaste suhteliselt hiline. Laiemalt hakkas see levima alles eelmisel sajandil. Alguse sai see tava Saksamaalt,kus 1785.aastal olevat esimest korda kuusk säranud. Edasi jõudis see kena komme ka teistesse Euroopa riikidesse. Tavaliselt peetakse jõulupuuks kuuske,mis põhjamaades on levinumaid puuliike. Ka meil väikesel Eestimaal on paik,kus kuuski pole,see on Kihnu saar. Seal tuuakse jõuludeks tuppa mänd ja kihnlased on sellega harjunud ning ütlevad,et küünlasäras mandrikuusk pole kaunim midagi,kui on nende kodusaare igihaljas mänd. Kui meenutada lapsepõlves ehitud ja küünlasäras kuuske, tuleb meelde,et see jõulutunne algas juba metsast kuuse otsimise ja kojutoomisega. Metsas tuli palju ringi käia,et leida ilus kuusk. See pidi olema ühtlase võraga,sirge tüve ja ladva ning tugevate ehteid ja küünlaid kandvate okstega.Nii meil kui välismaal on valmistatud tehiskuuski,ent neid kasutatakse vähe,kuni veel metsast kuuski saada on. Metsast toodud valguslõhnaline kuusk on seni siiski asendamatuks jäänud. Paljudes maades ja ka meil on väga tore komme ehtida kasvavaid kuuski elektriküünaldega. Nii kaunistame kogu ümbruse pidurüüse ning toome jõulutunde loodusesse.

Like! 3