Midagi uut. ^
Kui soovi, siis teatan.
Igasugune vastukaja on oodatud. :)

1.#

„Mands, tule juba, sa jääd kooli hiljaks muidu,“ hõikab Jake maja eest ning laseb pikalt signaali. „Ja-ja,“ kisan talle aknast vastu ning sulgen selle. Kiirelt haaran kaenlasse oma koti ja kätte võtmed ning telefoni.

Torman majast välja, jäädes ukse juures seisma. „Panen lukku?“ küsin vennalt, kes autos juba istub. „Ei, Alice on kohe kodus,“ teatab ta ja lööb autole hääled sisse. Kohmakate sammudega lähen auto juurde ja istun kõrvalistuja kohale. „Valmis?“ küsib vend üle. Noogutan talle ja tõmban ukse kinni. „Valmis.“

Pistan oma telefoni teksade taskusse ja võtmed libistan kotti. „Mul on viis minutit aega, jõuame küll,“ ütlen vennale ja keeran raadiot kõvemaks. „Ooh na na, whats my name. Ooh na na, whats my name,“ üürgan kõva häälega kaasa, nägu naerul. Märkan, et vend liigutab suud. „Mida?“ kisan üle muusika ja keeran raadiol volüümi nulli.

„MA ÜTLESIN, ET PANE VAIKSEMAKS,“ karjub Jake mulle peaaegu, et kõrva. „Sa ei pea kohe karjuma ju,“ kortsutan kulmu. Jake vaid turtsatab sellepeale. Tõmban ühe käega läbi juuste ja teisega keeran heli raadiol veidike liiga palju juurde. „Hey boy! I really wanna see if you can go downtown with a girl like me,“laulan rõõmsalt edasi, unustades kiirelt venna märkuse. „Mands, su lauluhääl on küll imeline nagu varese kraaksumine, aga palun, hommikul vara?“ vaatab ta mulle anuva pilguga otsa.

Pööritan silmi ja keeran heli vaiksema peale tagasi. Suunan oma pilgu kellale, :“issand, kohe käib kell, tee ruttu nüüd!“ Olen vihane Jake’i peale, kuna ta ju teab täpselt, mis kell mul tunnid hakkavad. Ning järjekordne hilinemine ei ole just mu Füüsika õpetajale meeltmööda. Kahjuks on ta ka meie klassijuhataja.

„Noh, ruttu, enne, kui punaseks läheb!“ kisan ma ja vehin käega venna nina all. Ta lisab kiirust juurde. Kaheksakümmend, üheksakümmend, üheksakümmend viis, sada, sada viis, sada kümme. Korraga kostub kõrvulukustav signaal. Vaatan kõrvale. „Jake, vaata ette!“ kiljatan meeleheitlikult.

Kõik liigub korraga justkui aegluubis. Auto tuleb kõrvalt. Ta tuleb kohutavat kiirusega meie auto poole. Tegemist on suure kaubaautoga. Jake vaatab mulle hirmunud pilguga otsa. Ta karjub mu nime, silmis paanika ja hirm. Korraga käib suur pauk ning meie auto lendab teelt välja, käies mitu korda katusega vastu maad. Mu nägemine muutub hägusemaks.

Auto jääb külili seisma. Kuulen inimeste karjumist ja tunnen vastikut lõhna. Kõik kohad mu kerel valutavad. Ma ei suuda end liigutada. Üritan oma venda vaadata, ükskõik, kui palju valu see mulle ka ei tekitaks. Näen, et ta pea on vastu rooli, kõrvast veri voolamas. „Jake..“ üritan karjuda, kuid häält ei tule. Mu silmad vajuvad kinni. Inimesed karjuvad.

Igale mu hingetõmbele tekivad järjest pikemad vahed. Mul on igalt poolt valus. Proovin taas oma silmi avada. Häguselt näen tohutut rahvamassi auto ümber. Kõigil nendest on paanika silmades ja paljud neist karjuvad abi järele. Mu silmad tahavad uuesti kinni vajuda. Näen veel, et üks noor mees üritab auto ust lahti tõmmata.

Tal ei õnnestu see ning ta lööb aknaklaasi oma küünarnukiga puruks. Killud langevad igale poole laiale. Osad minu jalgadele, osad lendavad Jake’i poole. Ta üritab ust lahti sikutada. Mul jääb hing kinni. Ma ei suuda enam hingata. Tahan appi karjuda, kuid olen selleks liiga jõetu.

Mu silmad vajuvad täienisti kinni. Suudan jälle hingata, valuliselt, kuid suudan. Tõmban suure sõõmu õhku ninna. Kuulen kiirabi- ja politseisireene. Tunnen korraks bensiini haisu ja tapvat kuumust. „Päästke nad sealt!“ karjub keegi. Korraga segunevad kõik hääled ühte ning ma kaotan teadvuse.

…

Üritan oma raskeid silmi avada. Vaikselt, kuid siiski õnnestub mul oma silmad natukenegi lahti teha. „Ta ärkab! Black, ta ärkab! Kutsu doktor, kohe!“ karjatab keegi väga ligidalt. Mul on raske hingata. Üritan silmi rohkem avada. Pimestav valgus häirib mu silmi. „Tu-u-li,“ veerin kuidagimoodi õhku ahmides kokku. Kuulen kedagi ringi sagimas ja ukse paukumist.

Pimestav valgus kaob. Jääb järele vaid õrn, kollakas kuma. Mu nägemine on hägune. Näen kolme kuju endast veidi eemal seismas. Üks nendest tuleb mulle ligemale. Ta võtab mu laugudest kinni ja laseb mulle valgusega silma.

„Kas te näete?“ küsib ta ja laseb seda valgust mu teise silma. Üritan oma silma kinni suruda, kuid mees ei lase sel juhtuda. „Ja-ah,“ veerin hädiselt. „Tooge vett talle!“ kamandab meeshääl ja kustutab valguse. Ta vabastab mu silmalaud.

Üks nendest kujudest kaob mu silmapiirilt. Üritan teravamini vaadata, kuid see teeb mu peale valu. „Ärge üle pingutage, rahulikult,“ ütleb mees mu kõrvalt. Üritan pead noogutada, kuid ka see on valus ja mu pea kaaluks justkui mitmeid tonne.

„Kas temaga saab kõik korda?“ küsib teine meeshääl. „Jah,“ vastab esimene lühidalt, kuid ta hääles kõlavad ranged noodid. Mu nägemine muutub paremaks. Suudan eristada minust eemal seisva mehe pead, keha ja käsi. Üritan taas pead liigutada. Seekord on see palju kergem. Suunan oma pea mehe poole, kes mu kõrval on.

„Kas te teate, kes te olete?“ küsib ta, ilmselt minult. „Aman-da,“ sõnan peaaegu hääletult. Muidugi ma teadsin, kes ma olen. Kas siis tema ei teadnud? Kolmas inimene tuleb taas tagasi. Kõlab ukse paugatus. „Palun, doktor,“ ütleb tuttav naishääl. Ta ulatab midagi mehele mu kõrval. „Avage suu ja jooge vett,“ käsutab doktoriks nimetatu ja asetab midagi mu suu juurde.

See on klaas. Suudan seda peaaegu ilusti näha. Klaasi on pooleldi täis läbipaistvat vedelikku. Paotan aeglaselt suud ning mees kallab mu kurku veidi vett. Neelatan. Imekombel see polegi valus. Üritan köhatada, kuid ei suuda. „Väga hea,“ teatab mees siis ja eemaldab klaasi mu nina alt. „Temaga saab kõik korda, ta vajab vaid veidi toibumist,“ ütleb ta seejärel ja kostub väike klõpsatus, mis sarnaneb klaasi asetamisega kapile.

„Ku-us, ma o-olen?“ küsin kähiseva häälega. „Haiglas,“ vastab naishääl kuidagi rõõmsalt. Kas haiglas olemine on hea? Mu nägemine on peaaegu taastunud. Ma olen voodis. Mul on peal hallikas tekk. Ümberringi on kõik valge. Seinad, lagi, aknaraamid, kapid, toolid. Üks mees seisab mu voodi ees valge kitliga. „Black,“ sõnan mõtteis. See on ta nimesildile kirjutatud. Tema juuksed on süsimustad ning nahk üsnagi hele. Valge kittel ta seljas toob esile tema laiad õlad.

Keeran pead küljele. Naine ja mees on mu kõrval, samuti valgetes kitlites. „Õde Clarissa,“ on naise rinnus. Tema õhedad blondid juuksed on vajunud justkui väsinult naise rinnule. Helesinistes silmades on korraga mure ja rõõm. Kas minu pärast? „Doktor Addington,“ seisab tõsise näoga mehe rinnus. Tema hallid silmad on kindlalt minule suunatud. Ta käed on viisakalt selja taga. Doktor.. milline tähtis ja raske amet.

„Mi-iks ma-a si-in o-olen?“ üritan häält puhtamaks saada. Ma tahan teada, miks. Mis juhtus. Kellega juhtus, kuna, millal, kus.. Niipalju küsimusi, nii vähe jõudu, et küsida. „Kas te ei mäleta?“ küsib Addington kergitatud kulmuga. Tema range pilk muutub kohkunuks ning tundub, et ta on vägagi üllatunud minu küsimuses. Üritan pead kiirelt raputada, kuid see lööb mulle pähe terava valu. Mu silmad vajuvad uuesti kinni. „Ta pingutas üle,“ kuulen veel. Kaotan teadvuse.

_____________________________________________

Vabandan, et meie jutt Margega jäi poolikuks. Lihtsalt, me ei suhtle enam teineteisega nii, nagu siis.