selles:

.. kõndisime pikalt, kuni nägin eemalt Ellut liival istumas, ta hoidis kätega tugevalt ümber põlvede ja pea oli asetatud põlvede peale . Vaatasin musile otsa, ta sai aru mida mõtlesin, ning noogutas ja kõndis ranna servas oleva pingi poole. Suundusin vaikselt Elluni. Polnud veel temanigi jõudnud, kui kuulsin tugevaid valu nuukseid. Istusin vaikselt tema kõrvale . Ta tõstis pea ja vaatas mulle otsa, ta silmad olid tulipunased ja paistes, üle näo jooksid punased jutid . " Ma ei tahtnud . " ütlesin nuttu tagasi hoides . Ilma, et ta midagi vastu oli öelnud kukkus ta mulle kaela . Olime üksteise embuses väga kaua, kuniks ta suutis natukene rahuneda.

" Ta matused on viie päeva pärast. " ütles Elis sosistades. Lükkasin pilgu mere kaugustesse. Mõne aja möödudes lausus Elis uuesti " Ta tõesti armastas sind . " " Ma ei väärinud tema armastust, ma olin temaga koos, kuigi ise ei olnud veel korralikult endisest ülegi saanud. Kuid ma märkasin seda liiga hilja, ning siis tegin talle sellega haiget. Ma päriselt ei tahtnud . " viimast lauset öeldes vaatasin Ellule siiralt otsa . " Ma tean, ning ma olen kindel, et ta andestas sulle selle, ta lihtsalt ei suutnud vaadata, kuidas inimene keda ta armastab, armastab kedagi teist .. " ütles Ellu tugevalt nuuksatust tagasi hoides.

Rääkisime seal veel mõnda aega, kuni Ellu otsustas koju minna. Kallistasin teda tugevalt, ning seejärel ta kadus. Suundusin Marru juurde tagasi. Ohkasin raskelt ja istusin ta kõrvale. Ei möödunud sekunditki, kui ta mu tugevalt, enda haardesse võttis . Istusime seal, kuni päike oli loojunud, ning siis saatis Marru mu koju. " Head ööd, musimops ! " lausus ta armsalt " Sulle ka, kallis ! " vastasin, ning läksin tuppa . Suundusin otse oma tuppa, vahetasin riided tuduriiete vastu ning läksin magama .

** 5 päeva hiljem **

Täna on see päev, mida olen üritanud mõtetest välja saada, kuid nüüd ei ole muud võimalust, kui sellele kõigele vastu astuda. Marru tahtis minuga küll matustele kaasa tulla, kuid ütlesin talle, et pean seda üksi tegema. Hakkasin siis sättima, selga panin kleidi , mis oli minu kollektsioonist Cevvu lemmik . Jalga panin kõrged kingad , tegin tumeda meigi ja juuksed sättisin soengusse . Kaela panin kee , mille Cervin andis mulle, kui ta vanaema ära suri ja tolle talle andis . Kuulsin väljast signaali, see tähendas, et mu takso oli kohal. Võtsin kiirelt koti ja suundusin alla ja otse uksest välja .

Istusin taksosse ja alustasime sõitu. " Mul oleks vaja käia läbi ka Marcela lillepoest . " ütlesin, ning paari minuti pärast olime kohal. Astusin sisse ja liikusin otse leti juurde " Tere, Melissa Ray " laususin, ning mõne hetke pärast toodi kimp , mille olin tellinud . Andsin raha ning liikusin taksosse tagasi. Jõudes surnuaeda, maksin raha taksojuhile ära, ning astusin taksost välja . Liikusin aeglaselt platsile, kus pidavat Cervinit matma. Sinna jõudes, olid kõik juba seal. Ma ei tahtnud teada, kuidas Cervini ema minusse suhtub .

Catarin ( Cervini ema ) vaatas mulle otsa, silmad pisarates, ning jooksis minuni, ta kallistas mind tugevalt . " Mul on niinii kahju . " ütlesin sosinal, pisarad silmadesse valgumas. " See ei olnud sinu süü . " ütles ta mind õigustavalt. " Oli küll, mina olin see, kes talle haiget tegi. " ütlesin, hääles kahetsusnoot. " Armastust ei saa sundida, kullake . Sina ei ole süüdi . " õigustas ta mind ikka . Hakkasin lohutamatult nutma, ning surusin oma pea Catarina õlale . " Ma olen kindel, et ta ei tahaks näha sind õnnetu ja ennast süüdistavana. Hoia pea püsti, printsess ! " viimase lause ütles ta nii, nagu Cevvu oli harjunud mulle ütlema, kui midagi untsu läks.

Varsti olid matused läbi . Olin haual üksinda, kõik juba lahkusid. Panin õrnalt, kartes talle raskust panna, kimbu ta hauale ja istusin haua kõrvale maha. " Ma teadsin, et me ei ole igavesti koos, et kunagi tuleb ikka keegi vahele, kuid lootsin, et jääd ikka minu kõrvale, kui hea sõber. Ma küll teadsin, et mingi hetk pean õppima ilma sinuta hakkama saama, kuid ma ei teadnud, et see nii kiiresti peab juhtuma ja nüüd ongi see hetk, kus ma ei tea, enam, kuidas ilma sinuta hakkama saada. Mingi killukese minust sa võtsid endaga sinna alla kaasa. Ma armastan sind igavesti, küll mitte nii nagu Marvinit, aga siiski, Armastan. Hoia pea püsti, ratsanik ! "

Lahkusin aeglaselt ja mõtetega omas mullis olles surnuaiast välja, olin endale juba takso järgi kutsunud, ning, kui olin teeni jõudnud, ootas see mind juba seal . Koju jõudes oli majas täielik vaikus. Nad nagu kardaks hingata. Liikusin vaikselt oma tuppa ja istusin voodile, pisarad üle näo voolamas. Mõne hetke pärast koputas keegi uksele ning astus seejärel sisse, see oli venna. Ta ei julgenud uksest lähemale tulla, ta vaatas mulle kaasatundvalt otsa . " Teda ei olegi enam, teda ei ole minu kõrval, kui mul on teda kõige rohkem vaja. Ta oli inimene, kes mõistis mind igati. Ma ei tea, kas ma saangi iial ilma temata hakkama . " laususin vennale .

Ilma midagi ütlemata tuli ta ja kallistas mind, ning seejärel käskis ta mul magama minna. Seda ma ka tegin, kuigi olin alles mõned tunnid tagasi ärganud, tundsin ennast kohutavalt väsinuna.
___________________________________________________________________________________
Sorri, et vahepeal ei kirjutanud, polnud aega ja mõtteid ! :)