Ärkasin õhtul kohutava peavaluga. Jalutasin akna juurde, tegin akna lahti, istusin aknalauale ja hingasin sisse õhtust õhku. Majast kõndis mööda palju inimesi, kõikidel oli igale poole nii kiire, nad tundusid kõik nagu robotid, tundetud, mõtetud.

Kuulsin sõnumitooni, ronisin aknalaualt maha ja võtsin oma telefoni, sõnumi saatis Marvin " Ma olen nii kurb, ma igatsen sind meeletult ja tahaksin sind kallistada." saatsin talle kohe sõnumi vastu " Kurb? Mina ka, ma tunnen ennast nii üksinda, ma tunnen, et olen ümber piiratud inimestest, kellel on täiesti suva mida mina tunnen. Ma tunnen kõiki neid süüdistavaid pilke enda peal. Ma pole ennast vist mitte kunagi tundnud ennast nii halvasti. Ma vihkan ennast rohkem, kui midagi muud siin maailmas. Ma tunnen, et ma olen väsinud rääkimisest, väsinud liikumisest, hingamisest, elamisest... ma olen lihtsalt kõigest väsinud, nii, et ma arvan, et see ongi kõik. Ma pean siit lahkuma, et leida endas taas see sisemine rahu. Anna mulle andeks!"

Peale sõnumi saatmist liikusin oma kapi juurde ja panin endale pikemad riided selga. Seejärel kõndisin vaikselt toast välja, võtsin koridori kapi pealt venna autovõtmed, ning läksin sõitma. Sõitsin lihtsalt teadmatus suunas, et ennast vähegi rahustada. Olin pika ja sirge kiirtee peal, panin raadio kõvasti mängima, sealt tuli just parasjagu Tema lemmiklaul, vajutasin gaasipedaali ja lisasin kiirust, samuti hakkasid pisarad mu põsel kiiresti voolamas, tundsin ennast nii kurnatud ja aheldatuna. Ilma, et oleksin tähele pannud hakkas tulema kurv, kuid enne kui jõudsin keerata sõitsin uskumatul kiirusel üle kurvi.

* HOMMIKUL *

Marvini vaatenurgas/ ärkasin elutoas diivanil teleka hääle peale, õde tuli pani teleka mängima. Parasjagu tuli sealt uudiseid. .. suri autoõnnetuses. "Kesse?" küsisin ma õelt üle, kuna ei kuna ei kuulnud nime. Õde vaatas mulle kurvalt otsa ja suutis vaid lausuda " Mul on kahju" . Tundsin kuidas mu maailm justkui kokku varises, alles ma sain ta tagasi ja nüüd on ta läinud ja nüüdseks igaveseks. Mul ei tulnud suust piuksugi välja olin haavunud ja meeleheites. Nüüd siis ongi kõik ..

¤ THE END ¤

ma lihtsalt tundsin, et mul ei jagu enam mõtteid, mida siia kirja panna. võib-olla tuleb kunagi jälle midagi, aga seni hoidke oma fantaasiat üleval ja mõelge ise edasi, mis võis edasi juhtuda :)