Me elame päevast päeva üksteise kõrval- armastades, vihates, pettudes, andeks andes. Me otsime lähedust ja mõistmist, tihti seda leidmata. Põrkume vastu saladusi ja tabusid, mis kunagi päris selgeks ega mõistetavaks ei saagi.
Me räägime inimesega, kes meile väga kallis paljudest asjadest, kuid ometi tekib küsimusi, mida me kunagi välja ei ütle ning on vastuseid, mis ei jõua selle vajajani. Kas pole vahel nii? Miks me kõige seda nii just teeme? Kas me ei võiks arutada kõik üksikasjaliselt läbi? Kas me tõesti kardame küsida selliseid küsimusi ja rääkida selliseid asju mis võiksid teineteise vahelisi suhteid rikkuda? See ju võib vabalt nii olla. Kartus kaotada see, mis on väga tähtis ei lase meil vahel asju lõplikult selgeks rääkida
Vahel tekib müstiline vaikus sugupoolte vahele, hoides tagasi nii vajalikke lõpunirääkimisi asjadest, mis on ometi mõlemale tähtsad. Kas teil pole vahel nii, et sageli me varjame teadlikult seda, mida endast arvame ja mida enda suhetes tunneme, isegi siis, kui see meievahelisi suhetes kasuks tuleks. Me kardame ennast avada, kuna ei tea, kas Tema suudab mind sellisena mõista? Vahel inimene kardab olla Tema Ise, kuid vahel just me meeldime inimestele sellisena nagu me seda siia ilma loodud oleme. Ühesõnaga meid hoiab tagasi hirm asjade arutamise ees ja risk saada eemaletõugatud, mis teeks väga haiget. Siin kohal sobiks paar head lauset: Kes ei proovi see ei saagi teada!...ja teine...: Julge hundi rind on rasvane...
Tunnete ja mõtete varjamine endale tähtsa inimese ees loob üksildustunde. Kas pole mitte nii? Kui sa ei saa öelda inimesele, keda on sulle väga tähtis, et sa armastad teda, siis jääks justkui see kõik sinusse piinlema. Kui sa ei saa öelda kui väga sa Teda vajad ja igatsed. See kõik koguneb sinu sisse. Koguneb kuni see kõik tekitab üksildustunde. Kui sa tahad rääkida oma mõtetest talle, millest sa ise oled nii elevil ja sa ei saa seda teha, kuna miski asi segab või pole seda inimest parasjagu sinu läheduses, siis tekitab see väga imeliku tunde. Nagu oleks sul käes pomm, mida sa tahaks ära visata, kuid ei saa, ta on su käe küljes kinni.
Miks vahel me kardame teineteisele oma tunnetest rääkida? Kas me tõesti kardame midagi? Öeldakse ju et naised kardavad meestele oma tunnetest rääkida. Minu arust on olemas ka selleks täitsa head põhjused. Mina olen nii palju aru saanud, et naisel on pärast tunnete rääkimist hirm, et mees ei mõista teda. See toob ju omakorda kaasa enesetunde halvenemise. Naine kardab, et mees naerab ta välja. Eriti kardetakse ju seda siis kui seda on juba juhtunud. Sellisel juhul ei ole ta võib-olla enam kunagi valmis oma tundeid kellegagi jagama.Kas naised mõtlevad samamoodi, kardavad nad neid samu asju,mis mehedki? Ei teagi kohe.
Mehed ütlevad vahel, et naised ei oska oma tundeid avaldada. Võib-olla see tõesti ongi nii, kuid vahel on just naised need, kes oma tunnete avaldamisega mehed sõnatuks võtavad või kuidas? Vahel on mehed mehed tundlikumad. Naised küll tahaks tundeid väljendada, kuid alatihti ei leia nad sõnu, või pole sobiv hetk nende jaoks.
Kõige nende küsimuste juures tekib üks uus küsimus. Kas tõesti mees ja naine on siis nii erinevad? Kas siis tõesti on see, kuidas naine või mees oma elu elavad, nende arusaamad, kuidas oma tundeid väljendavad, mida vastassugupoole poolt ootavad ja hindavad nii erinevad?
Kõike seda ma kirjutasin siia sellepärast, et inimesed, te olete olemas just teineteisele selleks, et rääkida sellest mida tunnete, sellest mis teid päeval naerma pani, sellest mis teie meelest on ebaõiglane, ükskõik millest. Peaasi et te rohkem räägiks tunnetest ja probleemidest, mitte ei varja seda eluhinnaga, siis ei tundu ka need soolised erinevused nii suured midagi. Mõelge selle peale!Kunagi pole hilja!
 

Like! 2