"Kas ma olen tõesti nii naljakas," küsib Angel minult? Mu naer kaob kui noaga lõigatult ja ma ei oska midagi vastata. Suunan pilgu oma käes olevale suitsupakile ning, et end halvast olukorrast kiiresti välja tuua ulatan selle tema poole:" Suitsu tahad?" Angel vaatab mind nagu oleksin idioot. Ma tunnen end ka ise idioodina. "Suitsetamine kahjustab su tervist, kas sa oled pime," ütleb ta üsna karmilt. Ma ei oska selle peale jälle midagi öelda, miks peaksin ma pime olema? "Ei, ei, ma ei tea," pobisen talle vastuseks. "Sa ei tea kas sa oled pime," lausub ta naerdes. "Ei, ma ei ole pime, miks peaksin olema? Ma ju näen sind ja kõike meie ümber, mille kuradi pärast ma peaksin pime olema," vuristan ma ruttu, lootes, et ta ei saa midagi aru ning ma saan kiiremini sellest ebamugavast olukorrast välja. Angel vaatab mind, nägu naerul ning osutab siis suitsupakile :"Siin on kirjas, suitsetamine kahjustab sinu tervist. Kas sellest ei piisa, et mitte suitsetada?" "Kui ma kuulaksin ja teeksin kõike mida mulle öeldaks, siis oleks elamine võimatu," vastan ma talle ning istun maha, samal ajal võtan suitsu ning panen selle väga teatraalselt endale suhu. Angel kõigest itsitab mu üle ning istub mu kõrvale maha.

"...ja pilved on alati erineva kujuga ning kui sa väga tahad võid alati endale seal üleval kogu maailma ette kujutada," lõpetab Angel oma viiekümnenda monoloogiga. Imelik on see, et see ei häiri mind. Mind on alati meeletult palju rääkivad inimesed häirinud, aga tema puhul on teisiti. Mulle meeldib teda kuulata. Ta on nii ilus ning ta hääl on lihtsalt ingellik. Mis kõige huvitavam, teda absoluutselt ei huvita kas inimesed viitsivad teda kuulata. Ta on nii õnnelik, et tema õnn lihtsalt on nakkav. Temaga koos ma naeran, ma ei mäletagi millal viimati end kellegagi nii vabalt olen tundnud. Nii vabana, nii hästi. "Millest sa mõtled Alice," küsib ta? Ma naeratan ning ei oska midagi vastata. See ei häiri teda, ta hakkab uuesti seletama, et kuidas tema arust peaksid kõik inimesed koguaeg rõõmsad olema ja elu mitte nii raskeks elama. Ma kuulan teda ning olen temaga täiesti nõus, kuigi ma talle seda ei ütle.

Alice on juba mitu tundi ära olnud. Ma ei saa nii, äkki on midagi juhtunud. Äkki ta libastus ja kukkus kusagil ning nüüd ootab abi, aga seda ei tule. Muidugi, ei tule. Mina olen ju nii meeletult isekas ja solvunud, et ta mu katusele jättis. Ei, ma lähen otsin ta üles. Mingid reeglid peab kehtestama. Vähemalt ta võiks mulle öelda kui kauaks ta läheb ja millal tuleb. Järjekordselt pean töö nurka viskama, et oma "pisikese" järel joosta. Koputus. Ma ei oota kedagi, arvatavasti on see kas mingi Alice'i tobe nali või politsei kes on tabanud ta mingilt halvalt teolt ja nüüd ta koju toob. Avan ukse ning mu süda jääb seisma. Kogu õhk mu kopsudest kaob ning ma tunnen kuidas pilt mustaks kisub. "Alicia," ütleb mees küsivalt uksel. "John," libiseb tahtmatult üle mu huulte. Me seisame mõlemad kui kivistunult ning ei ütle midagi. Hetk hiljem jõuab minuni asja tõsisus :" Kao siit, vaata, et sa kadunud oleks ja igaveseks. Ma ei taha sind näha. Kao! Miks sa üldse tulid, sa idioot? Sa idiootide idioot. Kas sa oled sõge, segane? Kas sa saad aru mida sa oled teinud? Kao ja jää kadunuks," karjun ma! Ka ise ehmatades, löön ukse kinni ning vajun istuma. Süda taob kõvemini kui kunagi varem ja samas tundub see kõik nii ebareaalne. John, siin minu ukse taga? Minu kallis John. Minu lapse isa. Ajan end püsti, värisevatel jalgadel ei olegi nii kerge seista ning haaran kinni kapi nurgast. Avan taas ukse. Jumal palun tee nii, et Alice praegu koju ei jõuaks.

"Tule sisse," ütlen külmalt. John vaatab mind silmades kahetsus, hirm ja midagi veel, kuid mis, sellest ma aru ei saa. Ta astub üle läve ning tema, tema lõhn jõuab minuni. Värin, mis enne oli nii külm - nii õudne, muutub nüüd soojaks ja valgub üle kere laiali. Suunan ta köögilaua taha ning ta võtab istet. Minuteid ei ole meil teineteisele midagi öelda, kuid lõpuks ja minu õnneks see muutub:"Anna mulle andeks Alicia. Anna mulle kõik andeks, et ma niimoodi minema tormasin, et ma sulle midagi ei öelnud. Seda oli minu jaoks lihtsalt liiga palju ja me olime nii noored. Sa teadsid mu unistusi, sa teadsid mida ma soovin ja laps - laps oleks kõigele selle kriipsu peale tõmmanud." Viha minus kasvab iga sekundiga. " Et, siis pistame paksuks ja tõmbame laia maailma? Arvad, et nii lihtne see ongi. See "laps" on Sinu laps. Pealegi ma mõtlesin, et sa armastasid mind. Armastasid südamest, aga mis armastus see on kui sa jätad raseda tiineka, ilma mitte mingisuguse sissetulekuta tänavale. Mis kuradi mõttega sa üldse praegu siia minu ukse taha oma jala tõstsid, et mulle veel kord piina valmistada," küsin ma karjudes? Ta ei tee teist nägugi:" Ka mina olin noor ja loll," vastab ta mulle. Aitab, nüüd mulle aitab. Annan talle mõista, et ta kadunud oleks ning ta saab sellest kohe aru. Ta läheb ja mina vajun nuttes maha. Ma ei jaksa, ma lihtsalt enam ei jaksa.

Kõnnin kodu poole. Issand, kodu. Kodu.. kodu.. kodu-kodu-kodu. See kõlab hästi. Minu kodu. Angel, ma pean teda tänama. Ta süstib minusse mingit positiivsust. Positiivsust mida ma väga vajan. Kõige kurvem on see, et ma pean ikka selle vana nõia juurde koju minema. Tal on kindlasti jälle mingi plaan välja mõeldud kuidas mind paika panna, muidugi võib ta ka ikka veel katusel istuda. See olekski kõige parem. Katusel teda siiski ei ole, vähemalt ei paista. Astun uksest sisse ja karjun:" Noh nõid, leidsid katuselt luua ja lendasid alla või?" Vastust ei tule, see on küll imelik, kas ma siis täna ei saagi tänitada? Nõid lamab köögi põrandal. " Kas see on sul mingit uut moodi köögi jooga või," küsin temalt? Ta ei liiguta, kurat. Äkki on surnud. "Ema, ema, kas sa kuuled mind?" Ta tõstab pea ning nutmisest paistes näost peegeldub meeletu ahastus.