Elas kord kummitus, kelle nimi oli Boba. Ta elas paksus metsas oleva kõrge mäe sees koopas. Boba oli erinevalt tavalistest kummitustest väga suurt kasvu – peaaegu karu suurune. Tema keha oli hall, silmad kollased ning hambad suured ja teravad. Samuti ei armastanud Boba end pesta.

Kuigi Boba oli hirmutava välimusega, oli ta tegelikult heasüdamlik ja laisk tont. Bobale meeldis teha nalja. Ta hirmutas seenelisi ja marjulisi. Ta peitis end põõsaste taha ja tegi hirmsat häält. Kui inimesed ehmatasid ja hirmuga metsast välja jooksid, itsitas Boba omaette. Paljud inimesed unustasid ehmatusega oma marja- ja seenekorvid maha. Nii sai Boba ilma vaeva nägemata maiustada. Tema lemmikseened olid puravikud. Marjadest maitsesid talle kõige enam pohlad.

Et Boba nägi kole välja, tegi hirmsat häält ja rumalat nalja, siis ei olnud tal sõpru. Ainsad seltsilised olid tal kaks rotti. Rottide nimed olid Rudi ja Roki. Boba tõi oma metsaretkedelt ka oma lemmikloomadele süüa.

Ühel õhtul, kui juba hämardus, lendas Boba metsatukas. Äkki kuulis ta hirmsat huiget: „Uhuu – uhuu!” Boba kohkus ja võpatas ning peitis ennast suure kuuse latva. Nüüd sai ta aru, et tema enda hirmus ulgumine ei olegi nii naljakas. Varsti kõlas kole huige taas. Nüüd kostis see palju lähemalt, üsna Boba selja tagant. Boba pööras ringi ja vaatas otsa suurele heleroosale kummitusele.

Boba ei olnud kunagi teisi kummitusi näinud. Seepärast oli ta väga üllatunud, kui ta omasuurust tonti enda poole liuglemas nägi. Roosa kummitus hakkas itsitama, kui nägi Boba hirmust suuri silmi. Nüüd sai Boba aru, et lähenev tont ei ole kuri, vaid samasugune naljahammas kui ta isegi. Roosa kummitus küsis, kas ta võiks Boba kõrval istet võtta ja puhata. Boba oli kõheldes nõus.

Omavahel rääkides selgus, et roosa tondi nimi oli Lanni ja ta otsis uut elukohta. Tema vanas kodukohas raiuti puud maha ja Lanni ei saanud seal enam kummitada ja kollitada. Boba kutsus Lanni enda koopasse elama. Roosa kummituseplika oli rõõmsalt nõus.

Nüüd ei olnud Bobal iialgi igav. Koos said kaks kummitust peitust ja kula mängida. Enam ei olnud vaja lõbu pärast seenelisi ja marjulisi hirmutada. Lanni õpetas Bobale ka armastust vee vastu. Pärast pikka suplust ojas selgus, et Boba ei olnudki hall, vaid hoopis helesinine kummitusepoiss.

Kindlasti elavad kaks kummitust, helesinine Boba ja roosa Lanni, praeguseni paksus metsas, kõrge mäe sees olevas koopas

Like!