enam eihooli minust keegi hea vähemalt seegi saan ennast tappa ja siduda surnute sappa nutan siin nõrkmiseni ja ootan aega kõrngemiseni keegi ei hooli minust kuigi mina hoolin vaid sinust kallis keeran elule selja ma tahan ära minna ma ka sesest elu on raske ja surm on kerge maei taha enam elaga ja seda rasket kooomat kanda ma tahan minna kuhugi kaugele linna mis on seitme maa ja taeva taga paradiis ...kuigi hoolin sinust olen pettunud masinust kuid võid olla viga hopis minust ma sulle ei meedli ja mindsa ei seedi on hulluksläinud kõik nagu on luuletues see lõikei taha enam elada võiksin vaikselt surnute riiki sulada kõik mind vihkavad põlgavad kuigi küsivad võlga nad ei saa nad aruet on teinud minu elu võimaluks on kõik olnud mu vastu karmid kuigi aeg armid see ütlus pole tõsi hullem on mu elu mida ei saada isegi tuntud melu isegi mu ainus ei hooli enam mis tema arust tundub kenam mu elu maa peane põrgu millele punnin kogu jõust vastu sõrgu see käib üle jõu ja mulle kuluks ära üks hea nõu kes võiks mulle soovitada mis on õige ja keda armastada põrgu taat ma elu üle kondrollib ja sellega mõõda proleeme rallib mina seda ei salli sest tahan teha k mõnele ka kalli mu kõha üks paha asi mis kuhugi ei kasi temast raske saada lahti ning tal pole lahkuda mahti kõik probleemid aina kasvada ja minu väiksel õlal laskuvad mu palavik on kõrge mis onveel üks tõrge samas keegi ei hooli must ja mu elu tundub must sel on tähtsusetu sing sellest ei tea isegi setu olen kurb kuna ma pole kena keegi ei taha minuga koos olla ning lennutaksid mind üle kiige võlla mäletused meenuvad ja inimesed eemalduvad mida ma peaks tegema kas suuda leppida sellega et mul pole olla kellegiga keegi ei armasta kuigi ma üldse ei armasta pole vist kellegi olnud nii raske lelu tahan pääseda sellest nõmedusest kui mõni solvad mind jämedusest

Like!