Mille  sai iseseevunud kätte võidenud Eesti pärandiks ehk varasem aeg?

Inimene astus Eesti pinnale tõenäoliselt üsna pea pärast siinse ala vabanemist mandrijääst.Kune Eesti vabanes jää alt umbes 13 000 -10 000 aastat enne kristus,siis võib julgelt oletada,et 10 000 aastat tagasi või veidi varemgi oiid kütid-koilased end sellel alal juba sisse seadnud.Umbes 1800 aastat enne Kristust muutus siin asuvate inimeste elulaad põhjalikult-jäädi paikseks ja hakati kasvatama vilja.Esmali hariti põldu Põhja-Eesti paestel loopealsetel,kust see tööviis levis tasapisi raskemate muldadega aladele üe kogu Eesti.Vanimate taedaolevate põiispõldude teket Saha-Loo kandis umbes 3800 aastat tagasi peetakse siinse proksiaja alguseks.Kõik need sündmused kujudasid arvatavasti välja ka inimeste tüüpsed liikumisteed,mida võikski pidada kohaliku transpodi alguseks.Paraku täpsem teave selle kohta puudub,sest kirjalikud mälestised siin aset leidnud sündmuste kohta algavad alles 13.sajandist.

Muistsed veeteed

Eesti muinaaega uuinud ajaloolased ja arheoloogid on pidanud tähtasimaks varajaseks tranpordiliigiks veeteid.Olemuselt saab need jaotada omakorda kaheks - meritsi ning sisevetel liikumiseks.Eelkõige tuleb sisevetel liikumisel arvesse Peipsi-Pihkva kaksikjärv koos sinna suubuvate arvukate jõgedega ja sealt merre voolava Narva ( Naroova) jõega.Siinset viikingiaega,muinaseide ja muinaskaubandust uurinud Mauri Kiudsooon oletanud,et Eestit puudutas tuntavalt viikingite tähtis Idatee ehk Austrvegr,mille põhiharu kulges mööda Soome lahe llõunarannikut,Narva jõge ning Peipsi ja Pihkva järve.Seat viis tee edasi Velikaja jõele Pihkva suunas,kust omakorda pääses lohistikohtade kaudu Dnepri jõgiknda ja Mustale merele..Oletatavasti oli see kaubatee kasutusel juba tuhatkond aaatat enne viikingiaega ( 800.-1050.aastatel),alates Rooma rauaajast ( 50.-450.aastatel)ja läbi kogu rahvasterännu aja ( 460.- 600.aastatel).Sel veeteel oii küll üks oluline takistus -Narva jõel oli17 km enne suubuist Soome kõrge Narva kosk -,kuid see oli ühekorne tõke,milest sai tollaseid kergeid laevu hõlpsati maadpidi lohistada ( Kiudsoo 2013;Kiudsoo 2016).Sellel teel tollal kasutatud laevad sarnanesid arbatavasti laane pool kastatud viikingilaevadega.Need olid ligikaudu 15-25 meetrit piikad ja umbes 2-5 laiad saledad alused,,mis võisid liikuda nii ülestõmmatud ristikujulise  raapurje kui ka aerude abil.Korralikus tuules arendas viikingilaev raapurje abil kuni kümnesõlmelist -üle 18 k/h -kiirust.( Mass 1996:86).Skandinaavias on neist mõni letutud  ka tervel kujul,Eestis on säilinud põhlilselt vaid laevamatusest alles jäänud metallosadade jäänuseid.Tuntuim seesugune leid on kahllemata Saaremaal Samel 2008.aastal avastatu.Muinasleidude ja kultuurierievuste  jargi  saab Eesti ala jagada kolmeks suureks piirkonnaks:Peipsi-Emajõe valgalaks,Pärnu jõe valgalaks ja Põhja-Eesti jõgede valgalaks ( Kiudsoo 2013,81;Kiudsoo 2016;17).Muidugi pidid väikeste jõeharude peal kasutatud paadid olema merel sõitvatest laevadest märksa väiksemad,et pääseda läbi kitsastest ja madalatest kohadest.On tõemäolune,et juba väga varasel ajal arenes lihtsast ühepuupaadist -uhest-välja keskelt laiemaks paimutatud haabjas.Peale selle hakati varasel rauaajal - mõnisada aastat enne Kristust- valmistama juba mitmetest detailidest kokku pandud ehk plangutusega paate.( Mass 1996;23-58).Eks sellistesest paatidest kujjunesid ajapikku välja ka suu'emad viikingilavad,kuid paaditüüp ise jäi jõgedel kasutavaks kuni keskajani ja kauemgi.Iseküsmus on muidugi see,millised  jõeharud on siin laevatatavad olid ja millised mitte.Ühekordssessest (nt kosest) möödumiseks sai laeva lohistada kõrvalt maad pidii  või viia kaupa mööda maismaad ühest veesõidukist teiseni,aga piemate käestiluiste alade puhul polnud selliine teguviis kuigi tõhus.Seetõttu võib kahelda,kus näiteks Pärnu jõgi oli ülimalt kärestiikulisel lõigul Jändjast Torini muinasajal veeteena kasutatav või ei.Sama küsimus tekib nii õnegi jõe kohta Jägala jõgi Kehra mõisa kohal,kus jõgi langeb kahe meetri kilomeetri kohta ligikaudu viis meetrit.Seetõttu oli tollases Eestis mitmeidki paku,kuhu veeteed pidi ligi ei pääsenud.On vägagi tõenäoline,et nii sai alguse mõnigi hilisem tähtis maismaatee.Kahtlemata oli Eesti  jaoks olulisim veeteede piirkond Peipsi koos arvukate sinna suubuvate aeglasevooiuliste jõgedega,kus käresikke ega muid takstus polnud.See puudutab Narva jõge kuni Narva koseni,Suur-Emajõge kogu pikkuses Võrtsjärve,Väike-Emajõge alates Jõgevestes,Õhne jõe alamjooksu alates Suisepast ning Pedja jõe alamjooksu alates Meleskist.Kõik see oli mugavas ühenduses ka Velikaja jõe jõgilonnaga ehk Pihkva ja selle tagamaadega.

Like!