...Omaette põnev ja degane teema on muinas-ja keskaegne veetee (jõetee) olemasolu Tartu ja Pärnu vahel.Varasemad ajaloolased on sellest väga palju kirjutanud.Samuti on teemat riivamisi mainitud ajalooürikutes ning mitmetel 16.-17.sajandi kaartidel on Pärnu jõe ja Emajõe vesikond kokku ühendatud.Muu hulgas kandis Pärnu jõe alamjooks Pärnu juures keskajal Emajõe (Embach) nime.Pärnu nime kandis toona Suga jõgi.Ja lõpuks on nende kahe jõe vesikonnad Viljandi järve kaudu tänapäevani ju koos.Viljandi järvel on kaks väljavoolu -peale peamise väljavoolu Raudna jõe kaudu Pärhu jõkke voolab järve pöhjatipust välja ka Tänassilma jõgi,mis viib Võrtsjärve,seega Peipsi vesikonda.Tänapäeval on need jõed aga nii kitsad,et on vähetõenäoline sealtkaudu suurema laevaliikuse kulgemine keskajal.

Taliteede teke ja arenemine suvisteks teedeks:Maismaateed lisandusid veeteedele tõenäoliselt juba kivaajal,kuid said sellega võrdse tähenuduse sisemaal alles millalgi nooemal rauaajal s.t tuhatkond aastat tagasi.Erinevalt veeteedest (jõeteedeedest) võimaldasid maismaateed liikuda mitmes suunas ning suhelda ja arendada kaubavahetust kõikide naabritega.Teisalt oli siinsetel maiamaateedel veeteedega võrreldes väga oluline puudus.Eestis nimelt sedavõrd palju soiseid ja pehme pinnasega alasid,et ilma suuremahuliste teesillutustöödeta pääses aasta ringi liiuma vaid üksikutes kohtades ja suundades.Enamikul juhtudel ei aidanud ka suurtest soodsest möödaminek - mõni väiksem sooriba või mätg soon,mis oli raskelt ületatav,jäi enamasti ikka ette.Lisatakistuseks osutusid veel jõed,millest pääses ilma sildadeta üle vaid koolmekohtades,kus jõgi madal,aeglase vooluga ning ühtlasi ka kõva põhja ja kõvde kallastega.Need takisutsed ilmnesid aga eelkõige suvel.Talvel oli olukord hoopis teine - kui nii sood-rabad,pehmed sooned ja aeglase vooliga jõed olid kinni külmunud,pääses neist kõigist ilma suurema veavata kergesti üle.Peale selle oli taliteedel suviste teede ees veel üks eelis.Kui suvistel teedel liikumiseks tuli ehitada ratastega liiklusvahend,siis taliteedede jaoks piisas lihtsamatest regedest-saanidest.Oli ju lumel või jääl toimiva jalase ehitamine ratta valmistamisega võrreldes palju lihtsam.Tegelikult oli ratta valmitamine tuhatkond või sajandeid tagasi selline oskus,mida valdasi vähesed.Esmalt tuli keeruka puutööna valmistada ringikujuline ratas,mis tuli oskulikult kokku tappida erinevatest detaiidest nii,et tal oleks vastupidavus ja koormustaluvus,samuti õige kuju.Seejärel oli tarvis rattale vastupidavuse andmiseks panna peale raudrehv ( või varasematel aegadel arvetada sellega,et puitratas kulub üsna pea läbi ning tuleb asenada).Ning kolmandaks tuli ratta rummuosa panna telje otsa niiviisi,et ta käiks seal vabalt ringi,püsiks võlli otsas  ning rumm ei kuluks liigsel määral.Nii oii keskajal ja veel hiljemgi ratas siinsete suviste liiklusvahendite kõige nõrgem koht -- halbadel teedel või suurte koormate tõttu purunesid rattad tihti ning sageli lõppesid niisugused ümbreminekud reisijate surmaga.Sama põhjusel välditi raskete koormate vedamisel ratassõidukite kasutamsit üldse - luni 19.-20.sajandini s.t, raudee ja veoautode ilmumiseni,veeti plalke metsast välja ja kivisid kivimurrust või telliselöövist üldjuhul ikka mööda taliteed ning regedega.Siinse tüüpilise vankri kandevõine oli vaid paarasada kilo samal ajal kui mitmehobuserakendiga sai taiiteedel liigutada ka poole tonni raskuseid raskemaidki koormaid.Nii tekkisid Eesti maismaateed algselt tõenäoiiselt kõik taliteedena ning alles hiljem,vastavalt aastaingse liikumise vajadusele,hakati nende põhjal välja arandama suvist ( aastaringset)teedevõrku.Eesti 17.-19.sajandi eedevõrgu sügavam analüüs näitaski,et enam-vähem kõik Eesti tollased tähtsamad (suvisd) kaugmaateed on tekkinud taiimaanteede põhjal.Talimaanteede pehme pinnasega osedest on suvse teega mindud ümber sealt,kus soosildu on olnud vaja ehitada kõiga lühemas pikkuses vägagi sirgjooneliselt ning suvistel on näha selged jõnksud,mis osutavad sellele,et kõigepealt arenesid välja talimaanteed ja alles hiljem nende põhjal suvised maanteed.Oletatavasti veel viikingi ajal ( 9.-11.sajandil olid taliteed suvisetest teedest tähtsamad,sest puudusid võimalused aasta ringi läbitavate ( suvise) teede hoodamiseks.Siiski näib,et 12.-13.sajandiks oli Eestis peale taliteedevälja arendatud ka toimiv suvine teedevõtk.Eesti 13.sajandi muistset vabadusvõitlust üksikasjalikult kajastavas Henriku kroonikas on vaid ühes kohas mainitud teede puudumisel ette tulnud raskusi.Kõne all on 1211.aasta suvine retk Pärnu jõe suudest Lõhavere kanti,kus teedeta olud olevat hukutanud sada hobust.Muudes sihtides olid seega korralikud suvised teed tollal juba olemas.Ja muuseas:Pärnust ei lähe Lõhavere ( Viljandi) kanti läbitavat otseteed ju tänapäevani,kuigi seda on 19.--20.sajandil mitu korda nii raudtee kui ka maanteena kavatsetud rajada.Kuni 17..--18.sajandini ehitati suvistel teedel ainult pehmeid nn soosilla lõike.Kõval pinnasel kulgevatel lõikudel midagi suurt ette ei võetud,sest seal hobune ega ka vanker maa sisse ei vajunud.

Like!