Erandiks oli mõne künka laugjamaks kaevamine,kust sai vankiga muidu kergesti üles ega alla ei pääsenud.Soolõigud kaeti tavaiselt hagude ja iristi asetatati kaigastega mites kihis,mile vahele ja peale kuhjatti mulda,harvemini ka liiva ja kruusa.Tee pealispind tehti üldjuhul lattidest,kogu alustamm oli vajalik selleks,et suurvee ajal ulatuks vähemalt lattide kiht veest välja.Niisuguseid teid ( soosildu) teid ehitati aastasadu,alates muinasajast kuni 18.-19. sajandini..Selliiselt ehitati sajandite välltel nii suuremaid maanteid kui ka kohalikke küla- ja taluteid,mis erinesid üksteisest tihti vaid teetammi laiuse ning aluse tugevuse poolest.Tänapäeval on leitud mitu niisugust palkteede lõiku.Paide lähedal Viraksaare soos on üks lõik 16. sajandi teise poole palkteest ka välja kaevatud ja seda võivad kõik näha.17.sajandi lõpust pärinva Röa mõisamaade ( EAA.1.2.C- IV -180) järgi viis see tee küll vaid ühe talu kanvale Väike-Palivere soosaarele.Sellist muinas-ja keskajal alguse saanud tee-ehitustehnikat  - kaigastest ja haokubudest alus koos deda katva mullst tammiga - kasutati Eestis veel 19.sajandil ja 20.sajandi alguseki.Siis aga kaeti teetamm enamasti juba kruusa või purustatud kividega ( killustikuga),mitte ei tehtud seda enam lattidest-palkidest,mis vajas ilmastikumõjumõju tõttu sagedast uuendamist.18-19.sajandil hakati kruuskihiga katma ka kõval pinnal asubaid teelõike,mida varem tavaliselt ei sillutatud.Suvine maismaaliiklus eeldas  vastavad sõidukeid.Kuigi ratas leiutati Lähis-Idas Sueris umbes neli tuhat aastat enne Kristust,jõudis see Eesti aladele tõenäoliselt palju hiljem.Seda hooolimata asjaolust,et juba keldid kasutasid tuhatkond aastat enne Kristust niisugugust ratast,milele olinii tugevuse kui ka eluea pikenamisseks peale moteeritud rauast rehv.Tõenäoliselt liiggiti Eestis muinasaegsetel suvisstel (aastaringsetel) teedel enamatjaolt siiski kas jala,ratsa või kasutati aislohistit,kus hobuse pikkade aisade tagaotasd lohisesid mööda maad ja neie võis peale asetda koorma või kooakasti.Kas ja kui palju oli Eestis enne 13.saandi ristisõdu ratastega vamkeid,on senini täpselt teadmmata.Keldide  ja roomlaste juures levinud raudrehvidega rattaid siin tõenäoliselt ei tuntud.Kui vankreid ka kasutati meenutas nende veereosa pigem Norras Osebergi viikingi laevamatustest tuntud puitrataste ja puitteljega vankrit,mis on valmisatud enne 800.aastat ning millel on väga pikad pöiad,et kulumisele vastu pidada ning,et pöid ühe tervikuna ka koos püsiks.Kuna eestlastel oli viikingiajal tihe side Läänemere läänekaldaga,on loogiline,et sääraseid vankreid võis üle mere ka siia jõuda.Seda oletust toetab asjaolu,et vana soome.ugri sõna ''ratas''n kastusel ka läti ja leedu keeles ja sarnase sõna teisend läti keeles - teatavasti ilmusid leedulaste ja lätlaste esivanemad oma maale tõenäolseit rahvasteändamise ajal (400.-800.aastatel),võttes üle osa seal varem asunud sooe-ugri hõiude kultuurist ja keelest.Siiski on tõenäoline,et ratasvanker omadas suvises transpordis ais-lohisiti asemel keskse koha alles pärast 13.sajandi ristisõdu.

Suvised ja talvised maanteed keskajal:Eesti teede esimesed täpsed kaardid koostati 17.sajandi keskpaigas.Alates selles ajast on teede areng ja uute teede teke ürikuliselt jäjgitav kun tänapäevani välja.Täpsealt on alates 17.sajandi lõpust jälgitav suviste teede areng,mis selleks ajaks old tähtsuselt juba talimaanteede kõrvale.Seetõttu taliteed sh suured tähtsad talimaanteed on kantud vaid ükikutele 17.-19.sajandi kaartidele.Põhuseks on tõenäoliselt asjaolu,et kartograafid tegutsesid suvel,mil märgid talimaanteedst polnud looduses väga nähtavad.Seetõttu puudus taliteedest enne 2010.aastaid ka süstemaatiline ülevaade.Samas osutavad paljud ürikud sellele,et veel 17.-18.sajandil oli Eestis olemas kaks erinevat võrdselt tähtsat teedevõrku - otse kulgenud talvine ning maastikul kuivmaid kohti otsinud suvine teedevõrk.1680.aastate Harjumaa,Lääneaa ja Järvaaaadramaarevisijonde ja inkvisttsiooniprtokollides ( EAA.1.2.940-942) on mõisatele kuuluvat maaneekõrtside puhul on mainitud võrdvääsena nii suvoseid kui ka talviseid maanteid.Sama teave kordub Põhja-Eesti 1732.aastaadramaarevisjonide protokollides ( EAA.3.1.466-470).Neis ürikutes krjas olevate talimaanteekõrtsde tihedus lubab eeldada,et kaugtaliaanteed oid veel 17.sajandil suviste maanteedega samaväärsed ning alles 18.-19.sajanil hakkas nende tähtsus tasapisi kaduma.

Like!