kirjutasin päevikut käsitsi,aga vöttis jalad alla ning enam ei leia yles!

Syndinud Tallinnas ,kuhu mu ema jättis,kasvasin 2 aastat lastekodus kuni ema öde mu enda juurde vöttis elama. Tunnetest ega armastusest ,siis ei räägitud,oli selline aeg.Ta oli proff ömbleja,minu jaoks aega ei jätkunud.13aastasena sain töe teada,siis ka rumalusest käitusin tädiga teistmoodi.Ta ajas varakult mu tööle,sai paljudes töökohtades kätt proovida.Esimene abielu kestis 15a. ja kolm last. Siis veel abikaasad kodus ei aidanud,kui köike yksi tehes ,yhel päeval pölesin läbi. Lahutasime,elasin Nömme yyrikorteris,kus olid "Önne 13" vötted,mis läks maja lammutamisele nagu see sari algaski,siiani pole sinna midagi ehitatud,tyhi plats,omanik lihtsalt ajas 6 peret välja mujale. Siis töötasin Nömme jaama juures Hamburgeris,kuni 1993 a.sygisel sain vöimaluse Rootsi hooldama vanurit. Aliina poeg kutsuski mu tytrega Rootsi tema juurde elama ja nii olengi elanud 25 aastat siin.Praegu olen pensionär nii kodumalt ning siit. Lapselapsi juba 7,aga lähedased pole,vaid tytar,kel 2 poega elab Rootsis,meeldiv tunne ,kui saan veeta aega nendega. Hetkel ootamas ees puusaliigese opp,aga olen optimist,kyll önnestub,aasta vahet tuleb ette vötta teise jalapuusaliiges ka.Teile soovin vana aasta ära saatmist väärikalt ning soovin paremat uueks aastaks.

Like!