päike paistab kõigile-
mõnele lihtsalt vähem aega,
teisele tiba vähem kraade,
kolmandat kõrvetab ,
punapäid paitab;)
jahaaaaaaaaaa,
mina olen ju see ,
kellel päike näha aitab..
sind
mu mutt , kes peidad end sa maapõue,
mu mutt, kes sa piilud vaid õue,
kord päevas ,
et valvata mind,
kes ma seisan ja ootan ja loodan,
et sa oleks kutt,
kes võtaks mind...
mulla alla...
Mulle meeldivad mu sõbrad (igapäevaselt), kuid ma ei pea lugu sõbrapäevast! Sorry!
te ei pea mulle küll
kallid lapsed
mittekuimidagist kinkima
näete isegi see maast laeni sektsioonkapp kaheksakümnendatest
on juba pilgeni täis
nasvärki
uhiuus triikraud oma paarkümmend aastat juba ootab oma aega
kangakuhila nutab drapeeringutesse maetud õmblejat taga
potte ja panne on paar tükki igaks juhuks
et äkki ikka läheb kunagi vaja
ja kolm peenema pitsiga alussärki
nende saatus on veel lahtine
nagu kaelus
kust kõik välja kipub rulluma
muud numbrit särki siis talongide eest tol päeval
müügile ei paisatud
ja ju ma lootuses olin
et kunagi sirgun suureks
eriti rindadest
te ei pea mulle küll mitte midagi kinkima
kui te just ei taha
seda hambaharja poest mulle vaadata
kus see harjaseid hoidev selg on veidike kare
selline mõnusalt mummuline
ja sellega saab…
hääletult hiilisin tööle- sest häält lihtsalt polnud..ei meeldinud vaikides istuda, tulin ära...
hääletult istusin arsti toolile, et rääkida oma kurba lugu hääle kadumisest , ja selle seosest torude külmumisega... ei saanudki rääkida- häält ju polnud!
aga arstil oli pliiats ja paber ja soe süda...ja võim.
ja ma ei ole tööl asendamatu- seda ma tean juba ammu...
kui kõige sõjakamast arvutimängust
milles lendavad pead
ja jalad ja verised kered tükkidena õhku
kus lilled tühermaal ja pommiaukudes õit välja ei kanna
milles lapsed kannatavad tühja kõhtu
sest ema ei pääse prügilale ligi
kuhu Rimi ja Kalev oma ülejäägid kallab
kui sellest kõigest
on saamas tõde
kui kõige verisemast arvutimängust
milles sooritatakse enesetappusid
viskutakse tornidest alla
lõigatakse suhkrutera pooleks
et i- peale magusat täppi saada
kus kohalik jäetakse saatuse hooleks
on saamas reaalsus
kui kõige ulmelisemastki arvutimängust
on saamas me delfi uudiste maailm
siis võikski juba ennetavalt
viimasele levelile jõudnuna
mängu peatada
sulgedes arvuti
ja minna
maja taha
käed kuklasse seotult
seisma ja oma silmadega
ilma vaatlema
eile paistis päike
täna sadas rahet
ilm mujal on hukas
kuid minu maja taga
parmud
õitsevad
siin veel
elu on lill
kadestan veidi neid õnnelikke
parmusid
neil pole…
tulin koju , lund ei olnud, töö mind teinud tusaseks...
torud külmund,
puudus varu, kust oleks väänand tilga vett...
ei aidand kuumut " tatrapudru,
nõrgaks jäi ka juukseföön,
veinist sain hetk" hingel abi,
kui koju saabus naabrimees...
kaasas föön , kus hullult kraade,
rohkem vist , kui viinaski;)...
torud korras, vesi tilgub,
klaarim veel, kui hommikul...
unemati silmas vilgub-
uus külm öö on tulekul..
kuis saab meeldivat ööd pikemaks venitada? ---paned ühe ö otsa!
see siin korraks vaid, homme on teine päev, sorry!