Blog
tere ma siin nii sama kirjutan. Head isade päeva :D
Meie lugu sai alguse 2008 aasta volbriõhtul, 30.aprillil. Olime sõbrannaga nõidade õhtut tähistamas ja nii pool 12 ajal õhtul tekkis meil väike mure. Meil hakkas igav ja avastasime, et meie probleemiks on meestepuudus. Siis otsustasimegi, et hakkan helistama inimestele enda ja tema rate.ee sõbralistis, kelle numbrid on kas üleval või juba olemas. Õhtu viimane kõne oli sõbrantsi sõbralistis olevale noormehele keda teadsin olevat suhtes. Helistasin ja rääkisin talle meie mure ära kuid kahjuks oli ta linnast väljas ja nii see kõne ka lõppes. Õhtu jätkus meeleolukalt ja kõned unustasin üldse ära :)
Läks mööda kaks päeva, kui see sama viimase kõne…
Samantha sai oma esimese lume küll nädalate eest, kuid nii külmaga pole me veel õues viibinud. Lumi on tore ja vahva.. kui seda päevavalgust vaid rohkem oleks :D Ja kui emme julgeks kodust rahus väljas ka käia ning emme läpakas olevad beebipildid ka tagasi saaks... ohh see oleks hea.. meie jõulusoov...
eile saime geiparaadil käidud ja õhtul siis klubis ka. Angelis loomulikult :P
poleks arvanud et seal nii tore võib olla.. kordame!
Ma hoian su käsi mu kallis, kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis, ei tundu nii käre külm talv.
Ma korjan su üles kui langed, ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli et väljas on hanged, mu juures küll sooja sa saad.
Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saad, kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole.
Võib olla sul jäävana tundun, kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal tuhmub, kui kaste auramas maas.
.. ja kui väljas läheb pimedaks jalutab see kurb tütarlaps mööda kõige pimedamaid tänavaid ning mõtleb. Ta ei taha et keegi teda häiriks ja seepärast hoiab ta inimestest eemale. Ta ei kiirusta sest tal on aega küllaga, keegi ei oota teda ning keegi ei hooli. Ta on üksi ainult koos oma mõtete ja unistustega. Lõpuks jõuab ta koju. maja on pime ning ta süütab tule. Tuba jääb siiski hämaraks. Tüdruk vahetab riided ja paneb muusika vaikselt mängima. Kell on 10 õhtul, kui ta kustutab tule ja läheb magama. Sellegipoolest ei ole tal und. Mõtted rändavad ikka tagasi sellele mis oli ja mida enam pole ning sellele mida ta soovib saada..
Tüdruk mõtleb ja kurvastab, teades et talle pole lubatud seda millest ta unistab. Ta unistab armastusest, keelatud armastusest. Ta unistab et tal oleks julgust teha see esimene samm..
Nii mõeldes ja kurvastades jääb ta lõpuks magama, hinges lootus et ehk homne päev on parem kui eelmine ja et võibolla on homne just see, mis toob talle õnne.. Ta teab et see on vaid tühipaljas unistus, et see nagunii ei täitu, kuid saatuse teed on keerulised ning kuni on võimalus, tasub ikkagi loota. Olgugi et see võib haiget teha..
Igatsus südames piinab mind seest,
olen eksinud armastuse sirgelt teelt
hull sinu järele, tahan vaid sind
saladus suur, see tapab mind..
sulle ei räägi, vihjeid vaid annan
mu hinges pidevalt vihma kallab,
hüvasti, suudlus, ma armastan sind
sulle mõeldes karjub mu rind..
iga päev, iga minut, hüüan su poole
oma keha ja hinge, annan su hoolde
mõista mu palvet, mu suurimat soovi
tean sind ei saa, siiski lõpuni proovin..
Lindale, kuna see sulle meeldis =))
Ega ikka pühapäeva hommikul ei ärka kell 6.30, et pannkooke teha, eksju :D
Ja siis kui avastad, et piima pole, ei läheks ikka ema juurde hapukoort tooma, ega ju :D
Ja siis kell 7.10 (vb 7.20) ikka ei oleks emal ukse taga ja helistaks, et ta ukse lukust lahti teeks, onju :P
Ja kui sulle siis uks lahti tehakse ja imestunult otsa vaadatakse, ei ütleks ikka, et tulid ainult piima ja hapukoort võtma ja lähed kohe minema, eksole :D
Mina tegin niimoodi.. ja ülihead pannkoogid tulid ;)
