"...Ükskord märkas Pablo Casals: "Mida me õpetame oma lastele? Seda, et kaks pluss kaks on neli? Ja et Pariis on Prantsusmaa pealinn? Lastel peab laskma tunnetada , et nad on IME, et igaühest neis võib saada Micelangelo, Beethoven, Shakspeare".


 
See on üllatavalt kaasaegne ja õige mõte, kuna lapsed on meie ainsaks võimaluseks, ainsaks reaalseks  võimaluseks näha täna, mis ootab meid ees tulevikus. Nad  on meie tänane ja homme! Mul on kahju poliitikutest ja nii nimetatud avalikest tegelastest,  kes räägivad noortest kui  "kadunud põlvkonnast". Ma usun neisse, tean, millisse järjekindlusega, ennastsalgavusega jõuavad nad oma elukutseni, tean, kui raske on kunstniku elu. See on pikk, katkematu tee täieslikkuseni. Ainult edasiliikudes avaneb meisterlikkuse maagiline kristall. Ma usun nende püüdlustesse, usun andekuse imesse, mis nagu lõke öös soojendab, ühendab ja kingib meile lootust..."

Like! 1